Erakogu
Meile tuli täna koristaja. Vanasti käis ta mul iga kahe-kolme nädala järel märgpuhastust tegemas ning see oli täitsa okei süsteem, kodu oli pidevalt mingis rahuldavas seisukorras. Nüüd eriolukorra algusest peale polnud ta käinud ja tuli täna esimest korda. Me koristasime enne seda terve õhtu umbes neli tundi jutti!

See ei ole reaalne, et üks lastega pere kodu võiks pidevalt korras olla! Tehke mulle selgeks, kes ja kuidas seda suudab!

Mul on kolm last — teismeline Preili, peagi kolmene Kutt ja aastane Tirts. Mitte ükski neist ei korista enda järel. Viimastel kuudel on kodusolemist tavapärasest mitmekordselt rohkem, mis tähendab, et ka segiajamist on tunduvalt rohkem. Koristamisaega aga kordades vähem, sest viieliikmelise kamba keskel on see maailma mõttetuim tegevus. Tean seda teooriat, et õpeta lapsed kohe maast madalast enda järel koristama, aga ma ei ole siiani selle triki praktilist poolt suutnud saavutada. Palun küll kõikidel pereliikmetel oma mänguasjad kohe ära panna ja puhtust hoida, proovin seda isegi, kuid tulemus on ikkagi korras kodust miilide kaugusel.
Erakogu

Et täna pidi koristaja tulema, siis eile õhtul alustasin siiski rahulikult väikeste laste toast — mõtlesin, et mis see siis ära ei ole, pisike tuba, siuhti! Lapsed ka kindlasti aitavad ja saame kiirelt korda. Tutkit! Mina korjasin puslesid kokku, et need kenasti karpi panna, kui Tirts mu seljataga need järjest karbist välja võttis ja uuesti põrandale laiali kallas. Maru põnev! Keelamise peale sain hingematva kisa. Okei, jätsin need pusled hilisemaks ja hakkasin autosid mööda tuba taga ajama. Kutt seepeale avastas mingid mudelid, mida ta polnud juba nädalaid näinud — olid need ju kapi all peidus olnud. Ja muidugi tahtis siis just nendega sõitma hakata. Minu palve peale, et ehk ta praegu ikka mängiks millegi muuga, sain vastuseks, et mitte mingil juhul. Muidugi!

Nõudepesumasin ei jõua meil nii kiirelt pestagi, kui musti nõusid viielt pereliikmelt muudkui peale tuleb. Nii kuhjuvad nõud muudkui kraanikaussi ning ootavad oma järge, millal masinasse pääseks. Üks masinatäis lõpetab ja uus jälle alustab. Eeldusel, et on keegi, kes puhtad nõud vahepeal kappi paneb. Tavaliselt teeb seda õnneks Preili, aga ta pole oma tegemistes kõige operatiivsem — nii võib kraanikausis olev hunnik muudkui kasvada ja kasvada… ja kasvabki.

Kas teie peres elavad ka sajajalgsed? Meil igatahes küll. Preili kurdab mulle ühtelugu, et tal pole jälle mitte midagi jalga panna, sest kõik jalatsid on väikseks jäänud. Kuna mul aega sellesse kõigesse eriti süveneda pole, on lihtsam kähku talle uued jalavarjud osta, et kõik rahul oleksid ja järjekordne mure lahendatud saaks. Kui aga esikust on vaja enne koristaja saabumist kõik jalatsid kokku korjata ja ritta seada, olen kimbatuses, sest jalatsiriiulil puudub ruum mitmekümnele paarile papudele — nimelt selgub, et „mitte midagi pole jalga panna” tähendab teismelise keeles, et roosad, mustad, kaks paari siniseid ja ühed valged on küll olemas, aga vot selliseid rohelise triibuga ei ole ja just neid on praegu vaja! Mina muidugi seda tõlget õigel ajal ei märganud küsida ning nii pean nüüd leidma variandi, kuidas viisteist paari mahutavasse riiulisse kolmkümmend viis toppida.

Okei, las see esik ja jalatsid jäävad, suundun vannitoa juurde. Vaatan vanni, mille servad on ühtlaselt kaetud šampoonipudelite (sest igal pereliikmel on ju ometigi oma vaja — mõnel lausa kahte!), vannipartide, vakstust raamatute ning väikeste ämbritega. Proovin arvutada, mitu šampooni- ja dušigeelipudelit vannitoa kappi mahub. Ilmselgelt vähem, kui mul neid nüüd süles on. Oeh, lükkan nad siiski kuidagi sinna sisse ja surun ukse kinni. Homme tegelen! Viskan vannimänguasjad sahtlisse ning hakkan puhta pesu korvi sorteerima.

Seda tegevust saadab nii palju müstikaid, et ma ei jõua ära imestada. Kuidas suudab kolm last ja kaks täiskasvanut tekitada nii palju musti riideid, et mu pesumasin ja kuivati käivad absoluutselt iga päev ning puhaste riiete kappi panekuks vajaksin täiskohaga inimest? Kuhu kaovad üksikud sokid? Lugesin eile kokku ja ainuüksi laste paariliseta sokke oli mul kaheksateist! Hakkasin siiski riideid sorteerima. See on Kuti särk, see Tirtsu, siis Preili oma, mõni Härra hilbuke ja minu püksid. Rätikud-linad-padjapüürid. Möödunud on pool tundi ja ma ikka veel lappan riideid kokku ja hunnikutesse. Kaks väikest on isaga mängimisest tüdinud ja tulevad mulle appi. „Minu dino aluspüksid!” hõikab Kutt ja kakub kõrge virna kõige alumise eseme, et seda elevusega mulle näidata. Võite ette kujutada, mis sellest virnast edasi sai. STOP! Käratan ning katkestan oma tegevuse. Veel püsti jäänud virnad suunan kähku kappidesse ja sorteerimata riietega korvi viskan enda magamistuppa tooli peale — „homme jätkan”. Umbes samasse kohta tõstan ühelt segamini riiulilt virna pabereid, ajakirju, nipsvidinaid, kreeme, telefonilaadijaid, mööda ilma vedelevaid pastakaid, omanikuta võtmed….. homme sorteerin.

Erakogu

Panen väiksed lapsed õhtusöögile ning samal ajal sätin laste toas kiirelt mõned raamatud riiulisse ja avastan, et pusled on ikka veel mööda põrandat laiali. Kui lapsed on söömise lõpetanud, valitseb nende toolide ümbrust totaalne kaos — pastatükke leiab meetri kauguselt. Vähemalt on nad ise rõõmsad ning kõhud täis. Pesen neil suud ja käed ning palun Härrat, et ta tegeleks köögipõrandalt makaronide ja hakkliha korjamisega. Vahepeal on jälle nõudepesumasin lõpetanud ja mees võtab sellegi töö enda peale, sest Preilil palusin tuba koristada. Ise haaran põnnid ja viin kikupessu. On saabunud uneaeg. Ma vaatan enda ümber ning mõtlen, et äkki peaks koristajale ütlema, et ärgu ta seekord tulgu. Pole mingit võimalust, et ta saaks selle kaose keskel tööd teha. Otsustame siiski jätkata. Kaks tundi hiljem vaatame Härraga teineteisele otsa ja oleme tiimitööga päris rahul. Laste magamise ajal suutsime isegi enam-vähem tulemuseni jõuda.

Lähen Preili tuppa ning temagi on päris tublisti oma toaga toime tulnud. Üle ta õla piiludes näen küll, et sahtlis pole vaid need asjad, mis seal olema peaksid, aga löön käega. Vähemalt sahtli pealt on tühi! Annan talle virna puhta voodipesuga ning palun mustad viia musta pesu kasti. Seegi on jälle täis, kuid otsustan sellel mõttel pikemalt mitte peatuda.

Uni tuleb peale. Olen sellel momendil veel täitsa rahul ja juba ootan, et hommikul koristaja saabuks ning kõik puhtaks peseks… kuni sisenen oma magamistuppa ja näen kõiki neid hunnikuid, mille mõned tunnid tagasi sinna hilisemaks sorteerimiseks jätsin. Aitäh, Härra! Aitäh nende lükandustega garderoobide eest, mis mind taaskord päästavad. Võib-olla järgmisel korral olen tublim.

Aga kui sulle siiski tundub, et lastega vaidlemine on sind hulluks ajamas, siis vaata SIIA!