Ühe ajudeta paugutaja tõttu ehmatas kell 10 õhtul end nuttes unest üles mitu majatäit lapsi! Miks see terror keelatud pole?

Oleme just lapsed magama saanud, kell on kümme õhtul ja hakkab pihta. Kärgatab nii, et aknaklaasid klirisevad, veel, veel ja veel. Valgus sähvib. Sõda?! Ei, keegi õues juubeldab ja lämiseb piduselt. Aga minu lapsed ärkavad hüsteerilise nutuga.

Endalgi on ootamatust ehmatusest vastik ja süda puperdab rahulikku õhtusse tunginud märulist. Miks, vabandust väljenduse eest, see kuradi terror lubatud on? Miks on õigus ühel pidutseval seltskonnal rikkuda kümnete perede rahu?

Rahustame mehega lapsi, üks ühe, teine teise lapse juures. "Emme, mis see on? Emme, ma kardan, miks see nii kõva on? Emme..."
Suure vaevaga on lapsed rahunenud ja suikuvad kergelt uuesti. Aga siis hakkab kõik UUESTI pihta! Mul on tunne, et keegi teeb seda siinsamas, minu rõdul, aga vaatlus kinnitab, et siiski mõnikümmend meetrit eemal.

Kõik kordub. Paanikas lapsed, vaevu suudame läbi kärgatavate paukude neid rahustada.

Mees helistab politseisse. "Meil siin ühes pealinna lähedases külas on kõva paugutamine. Kas see on lubatud?"
Tundetu hääl häirekeskusest vastab umbes nii: Jah, kui järgmine päev on puhkepäev, võivad südaööni südamerahus lasta ilutulestikku kõik, kes soovivad.

Päriselt? Kas siis öörahu ei kehti?! Või arutule paugutamisele öörahu millegipärast ei laiene? Eelmisel aastal pandi Nurmiko aiand põlema, loodetavasti sel aastal pääseme kõik vaid ehmatuse ja kurtide kõrvadega.

Mis teie peades toimub, paugutajad?