Pisike hall auto Foto: erakogu
Käisime hiljuti perega pikal lennureisil ja pisikesel Kutil oli kaasas pisike hall auto, mida ta kogu aeg pihus hoidis. Vahel soovin, et Härra oleks enne reisileminekut haaranud lapsele kaasavõtmiseks suure vilkuva politseiauto või täissuuruses tõukeratta…

Kui Preili oli veel pisike, oli tal üks kaisunotsu, mis rändas kõikjal kaasas. Lõpuks oli notsu nii narts, et ma pidin salaja teise samasuguse juurde ostma, et saaks neid kordamööda pesta. Kuhugi ei võinud see maha jääda. Kutil sellist kaisulooma olnud pole. Juba beebina pakkusin talle küll üht, küll teist, kuid tema viskas kõik voodist välja. Lasteaedagi minnes olin veidi nördinud, kui teatati, et lapsed võtku oma kalleim kaisukas kaasa — Kutt läks kaks kätt taskus, sest tal sellist looma polnud.

Detsembri alguses olime perega reisile suundumas. Kõik seisime juba reas välisukse juures ja arutasime Härraga, kuidas ta viis juba kõik kohvrid autosse, et paneme lapsed ka paika. Kutt oli magamatusest tavapärasest jonnakamas tujus ja püüdis jutust kinni autoteema teatades, et temal on ka palju autosid ja tahab just nüüd ühte kaasa võtta. Kuna ees ootas pikk reis ja me kõik soovisime, et see algaks võimalikult probleemivabalt, otsustas Härra kiirelt Kuti mudelautode karbist kõige pealmise pisikese romu haarata — võta! Sul on ka nüüd auto, lähme!

Keegi ei osanud tol momendil arvata, et järgmised kaks nädalat reisil möödub kogu perel seda pisikest autot otsides! Ja pärast seda kodus ka.

Kõige kulunum, kõige pisem, täiesti suvaline väike halli värvi mudelauto sai meie Kuti esimeseks turvaelemendiks. Sellest hetkest alates on autoke tal pihus päeval ja öösel — jah, ta magab ka sellega! See on tal kaasas õues ja toas, mänguväljakul ja mererannas, poes ja toidulauas. Reisil olles juhtus mitmeid kordi, et see hall auto oleks äärepealt lainetesse kadunud. Oh õnnetust! Lõpuks tegime reegli, et randa minnes jääb autoke kärusse — sellega oli laps õnneks nõus, kui sai iga natukese aja järel selle olemasolu kontrollimas käia. Kord jalutasime mööda võõraid linnatänavaid, kui Härra pidi oma pool kilomeetrit tagasi kõndima, kuna selgus, et pisike hall auto on kadunud. Leidis üles. Mitmeid kordi viibisime hotellist hommikuti välja minekuga, kuna hall auto vajas otsimist.

Koju tagasi jõudeski on Kuti hall auto pidevalt pihus. Kuna see saadab teda igal sammul ja tegevusel, kaob see ka mitmeid kordi päevas ära. “Minu hallll autooooo” kostub taas selle väikese inimese suust nördinud kaebelaul. Võiks öelda, et see pole meie pere lemmiklause, kuna sellega kaasneb alati stress — kus see vidin taaskord on saanud?

Kord oli Kutt juba ööunne jäänud, me Härraga vaatasime kahekesi diivanil filmi, maru vaikne ja sulnis oli olla. Äkki kuulsime väikest kolksatust Kuti toast. Vaatasime mõlemad teineteisele otsa ja muigasime — hehee, auto! Ja täpselt pool sekundit hiljem olime mõlemad Kuti pimedas toas kõhuli maas ja otsisime kobamisi mudelautot taga, sest laps nuttis lohutamatult: halll autoooo!!! Selle leidmiseks nihutasime keset pimedust ahastuses Kuti voodi keset tuba, et auto voodi tagant üles leida ja öörahu taastada.

Ühel teisel ööl ärkas Kutt kella nelja ajal öösel ja nuttis üle kodu: Minu hall autoooo!!!! Sel korral mul ei õnnestunud unisena autot leida, vaid otsustasin last petta, haarasin mudelautode laekast järgmise suvalise halli värvi auto. Poiss inspekteeris hämaras toas pikalt antud lelu ja mõistis, et see pole SEE auto! Ma lubasin talle, et hommikul esimese asjana otsime auto üles ja minu õnneks ta leppis. Muidugi esimese asjana ta seda hommikul siis ka nõudis.

Päevalgi ei ole harv juhus, et me kõik neljakesi — Mina, Härra, Preili ja Kutt tõstame kodus patju ja diivaneid ringi seda halli autot otsides. Ja hoidku mütsi Tirts, kui ta julgeb selle autoga mängida — ei tule kõne allagi!

Vahel soovin, et Härra oleks enne reisileminekut haaranud lapsele kaasavõtmiseks suure vilkuva politseiauto või täissuuruses tõukeratta…