Foto: Pixabay
Ühes Lääne-Eesti külas elab abielupaar, Mirjam (42) ja Kert (37), kelle peres kasvab kolm last: 13- ja 7-aastased tütred ning pooleteiseaastane poeg. Tüdrukud on perre sündinud, ent Mattias liitus perega tänavu veebruaris, olles ise vaid 11 kuud vana. Mirjami ja Kerdi teekond koos Mattiasega algas hooldusperena, kuigi tänaseks on nad Mattiase lapsendanud.

Mirjam ja Kert jagavad oma kolmanda lapse lugu avameelselt ja mõnusa huumoriga. "Sellisel moel perre saabuv laps on ju nagu jackpot – ei rasedust ega gaasivalu!" muigavad nad.

Aga alustame algusest.

Mirjam ja Kert, kuidas Mattias teie perre tuli?

M: Üleöö nagu lapsed ikka! Kuigi mõelnud olime lapsendamisest kaua, 15 aastat. Meie lapsendamisavaldus oli pikka aega olnud ootel, aga eelmisel aastal, kui uude majja esimeseks advendiks sisse kolisime, otsustasime, et nüüd on tingimused küllalt head, ja saatsime jõuluks avalduse ära.

K: Mõtlesime lapsendamisele juba siis, kui selgus, et meil on enda bioloogiliste laste saamisega raskusi. Mõlemad tütred on saadud kunstliku viljastamisega.

Mis andis lapsendamiseks viimase tõuke?

K: Viimase tõuke andis Tervise Arengu Instituudi PRIDE koolitus, kus saime paljude toredate inimestega tuttavaks, kes olid ise juba lapsendanud või kel oli see protsess veel pooleli. Siiamaani suhtleme nendega.

M: Käisime üheksa kuud PRIDE koolitusel, mis toimus kord kuus laupäeviti neli tundi korraga. Seal kuulsime, et lisaks lapsendamisele on ka võimalus saada hoolduspereks. Hakkasimegi mõtlema hoopis pikaajalise hooldusvanemluse peale, mis kestaks kuni lapse täisealiseks saamiseni. Kuigi meid heidutas selle juures mõte, et ühel hetkel peame ehk lapsest lahti laskma ja ta naaseb sünniperre.

Kuidas selle mõttega leppisite?

M: Saime sellise hoolduspere lepingu, mille puhul võisime üsna kindlad olla, et laps jääb meie juurde pikaks ajaks. Meil läks kõik kiiresti, veebruaris saime hoolduspere vanemateks ja juuni alguses juba lapsendasime.

Kas soovitate hoolduspereks hakkamist ka teistele?

M: Jaa, soovitan sellist lähenemist lapsendada soovijatele – hakake algul hoolduspere vanemateks, see on nii lapsele kui ka teile endile parem. Nii saab laps kiiremini teie perre, ta ei pea nii kaua asenduskodus ehk vana nimega lastekodus veetma.

Kuidas teie pere uue liikmega kohanes?

K: Mattias oli esimesest päevast nagu meie pere laps, ei mingit probleemi! Ka õed ootasid väga Mattiase saabumist, käisid meile juba ammu peale, et millal. Nad on selle mõtte ja teadmisega kasvanud, et ühel päeval tuleb neile lastekodust väike õde või vend.

Kas te saite lapse sugu ja vanust valida?

M: Tegelikult otsitakse lapsele sobivat perekonda, aga seda tehakse pere avalduses märgitud ootuste ja valmisoleku alusel. Meie olime avaldusse pannud, et ootame eelkooliealist last. Õed palusid, et meie perre tuleks poiss.

Mida mäletate esimesest kohtumisest Mattiasega?

K: Olin parajasti tööl, kui hommikul kell kümme tuli Mirjamilt kõne, et nüüd on võimalik lapsega kohtuda, aga aega otsustada on paar tundi. Sel hetkel käis kõik väga kiiresti. Kuna Mattias oli Tartus, sõitsimegi samal õhtul kogu perega temaga kohtuma.

M: Me kohtusime oma tulevase pojaga Tartus haiglas. Ta oli seal ravil. Nii nägimegi Mattiast esimest korda palatis, kus ta oli veetnud juba mitu nädalat.

K: Meile vaatas haiglavoodist vastu säravate silmadega põnn, kel oli selline nägu peas, et tule võta opa. Mu süda sulas. Samal õhtul sai otsus tehtud, et Mattias tuleb meie juurde ja ülejärgmisel päeval sõitsimegi uuesti Tartusse, et ta päriselt koju tuua.

Kas teie kodu oli beebi saabumiseks valmis?

K: Ei olnud, aga paari päevaga täitus meie maja lasteasjadega. Venna perest ja lahketelt külainimestelt saime nii voodi, turvahälli kui ka riided.

Kuidas sugulased ja naabrid reageerisid?

M: Mu emale tuli see uudis nagu välk selgest taevast – sa saad homme vanaemaks! Helistasime ka sugulastele – sa said täna tädiks! Me polnud ju paljudele oma soovist rääkinud, kuna polnud kindlalt otsustanud. Kui tuli otsus, tuli ka uudis. Lähikondsed sai kindlasti šoki, aga positiivse. Enamik kiitis heaks ja paljud tunnistasid, et on ka ise mõnele lapsele kodu pakkumise peale mõelnud.

Kuidas Mattias uues kodus kohanes?

K: Ta magas kohe algusest peale väga hästi, oli selline beebi, keda kõik kadestavad – õhtul panime ta lutipudeliga voodisse, kus ta magas järjest hommikuni.

Kas midagi oli tema puhul teisiti ka?

M: Ma alul ikka otsisin märke ta varasemast elust. Ühte märkasin küll – ta ei nutnud, kui haiget sai. Järelikult oli elu talle õpetanud, et nutt ei vii kuhugi, keegi ei tule… Aga nüüd usaldab ta oma tundeid rohkem välja näidata, ka jonnida.

Kuidas te hakkama saate oma suure perega?

K: Mingit muret küll praegu ei ole, oleme majanduslikult üsna heal järjel. Saame riigilt ka paljulapselise pere toetust 520 eurot kuus. Meil on nii hästi sujunud, et rohkem abi pole vaja olnud.

M: Olen teadlik, et suurem osa muresid lapsendatud laste puhul on seotud haridusliku erivajaduse ja psühholoogilise poolega, aga kuna töötan haridusvaldkonnas, siis tean, et Mattiasel on see tugi, kui tal tulevikus vaja peaks olema, minult olemas. Soovitan seetõttu väga ka teistel pedagoogidel hoolduspereks saamise või lapsendamise peale mõelda.

Kas soovitate hooldusvanemlust või lapsendamist ka neile, kel ei ole pedagoogikogemust?

M: Jaa, kindlasti. Tehke ära, kui olete sellele mõelnud. See ei ole nii keeruline. Sellisel moel perre saabuv laps on ju nagu jackpot – ei rasedust ega gaasivalu! Kindlasti soovitan lapsendada soovijatel teha avaldus ka hoolduspereks saamiseks, sest siis saab laps kiiremini oma uude koju, tal pole vaja vahepeal teid lastekodus oodata.

Tärkas huvi? Lugu pärineb portaalist Tarkvanem.ee, kus on võimalik leida lisainfot hoolduspereks hakkamise kohta.