Hendrik Osula
Külmad põhjamaalased, nagu me oleme, tavatseme muidu Sidney tänavail omaette kõndida, kuid nüüd tuleme iga päev mänguväljakult, poest või bussist koju uute “sõpradega”. Sinisilmne kuldkihar Marta on magnet, mis siin iga mööduja lehvitama ja suhtlema meelitab.

Nii väsitav kui see ka poleks, oleme avastanud selle plusspoole. Näiteks olukord kaubandus­keskuse liftis: Marta on näljane ja pahas tujus ning soovib kogu maailmale kuulutada: inimesi täis lift pole koht, kus ta praegu olla tahaks. Kui ta hääle­paelad valla laseb, hakkavad kaks tädi võidu Martale nägusid ja nalja tegema. Ise muheldes, et vanaemageenid löövad välja. Sama stsenaarium kordub nii bussis kui ka poe­järjekorras. Inimesi Sydneys ei pane nutta tihkuv laps silmi pööritama, vaid nad võtavad teda normaalselt ja pigem tulevad appi. Pean tunnistama, et polegi end lapsega kuskil nii mugavalt tundnud. Meenuvad stseenid Selveri kassajärjekorrast, kus kooliku­valudes Marta sundis mind ostukorvi nurka viskama ja poest põgenema…