1. Sa oled selleks juba liiga suur, et... (niimoodi jonnida, rumalusi teha jne)

Jonnihood. Turvalised tekikesed. Emaigatsus, kui ta on tööl. Mis siis? Fakt on see, et lapsed ongi... lapsikud! Mõnel päeval ei suuda ta nii hästi toime tulla frustratsiooniga kui mõni teine päev. Lihtsalt nii ongi.

2. Sa ei õpi ju kunagi!

Lapsed ei arene raamatu järgi ega ühtemoodi. Nad on omaette isiksused. See võib ühel või teisel viisil katastroofini, kui sa neid teiste laste eeskujul survestama asud.

3. Ma ei saa lasta sul sellest nii lihtsalt pääseda.

Levinud on arvamus, et kui me oma lapsi kohe ei karista, siis saavad nad signaali, et nende käitumine oli okei. Vihahoos karistamine on vale mis vale, ega saavuta kunagi soovitud tulemust. Anna endale natuke aega, et selgitada välja, mis pani lapse ühel või teisel viisil käituma.

4. Sa tahad selle käitumisega lihtsalt tähelepanu saada.

Vahel on ainus viis, mida ta oskab, käituda just nii, nagu ta käitub. Seda ignoreerides võid saavutada tulemuse, kus ta annab alla ja lepib sellega, et ei saa oma vanematelt toetust hetkel, mil ta seda kõige enam vajab.

5. Sa lihtsalt testid mind.

See võib tõesti nii tunduda, lausa enamikel juhtudel. Ja seda on raske mitte isiklikult võtta. Võta appi uudishimu: mida ta mulle tegelikult öelda tahab? Mis on tegelikult selle käitumise taga? Kuidas tugevdada sidet lapsega nii, et ta ei peaks minuga ühenduse saamiseks käituma negatiivsel viisil?

ALLIKAS: imperfectfamilies.com