Foto: Erakogu
"Kvaliteetaeg lapsega" seisab instagrami pildi all. Pildil ilutseb ema või isa lapsega. Teevad koos süüa, värvivad toa seina, korjavad mustikaid. Võib-olla ma olengi kuidagi kehvem ema, kui need seal instagrami piltidel, aga ma ei saaks küll öelda, et kogu see aeg minu jaoks alati tohutult kvaliteetne oleks, kui ma üritan oma tähtsatesse tegemistesse lapsi kaasata.

Eks ma kaasan ikka — on see ju oluline selleks, et nendest ka inimesed kasvaksid. Oleme meie Härraga nii Preilile, Kutile kui peagi ka Tirtsule need eeskujud ja suunanäitajad. Nii palju, kui meie nendega koos teeme, kokkame, koristame, värvime, ehitame, nii palju nemad seda ka tulevikus oskavad. Peame seda tegema.

Aeg — see kvaliteetne. Ühele rohkem, kui teisele

Ma vaatan alt üles nendele vanematele, kes koguaeg teevad ja jaksavad ja päriselt iga hetk naudivad koostegemisi. Kas see insta oma on vaid väline pilt või need päriselt nautijad tegelikult ka eksisteerivad?

Näiteks nädalavahetusel käisime maal, Härra värvis äsja kokku pandud lastemajakest. Aeg kiirustas koguaeg tagant, päevaga oli vaja asi lõpule viia. Äkki ilmusid ta kõrvale Preili ja Kutt, kes näitasid üles suurt huvi värvipintslite vastu — mismõttes sa siin värvid ja meid ei kutsunudki appi? Okei.. Härra kui hea isa ja eeskuju, pidi muidugi siis mõlemale pintsli leidma. Preiliga polnud probleemi, tema panusest võis juba abigi leida, aga see teine… kaheaastane. Härra vaatas mind, võisin ta näost appikarjet lugeda — vii ta ära! Aga tal ei vedanud — ma lükkasin Kuti talle aina lähemale — näita ikka talle ka, kuidas värvitakse. Talle ju nii meeldiks! Meeldiski. Kutt plätserdas ja värvis majakest nii hoogsalt, et oli varsti ise pealaest jalatallani sellega ühte värvi. Lõbu laialt! Temale oli aeg kindlasti kvaliteetne. Aga Härrale? Vist mitte nii väga. Ta pidi Kuti tööd pärast jupp aega üle tegema ja kaost likvideerima. Tagantjäele mõeldes ja meenutades ehk tundubki, kui kvaliteetaeg — nii vahva ju, kuidas väikene inimene saab loovusel lasta möllata. Tegelikkuses aga teame, et Härra kaks halli juuksekarva on just sellest päevast, kui ta polnud kindel, kas maja klaasid ja heledad aknaraamid pääsevad punasest värvist, või jäävad alatiseks Kuti tulihingelist panust meenutama.

Või võtame kõik need koos tehtud koogid läbi aegade. Juba kolme-neljasena hakkas Preili mulle end külje alla pressima iga kord, kui mõne koogi või piruka retsepti välja otsisin. “Emme, ma tahan aidata.” Muidugi tahad. Sinust on suur abi. Alati. Aga meenutagem neid koostehtud koogimeisterdusi. Väikesed jahused käekesed mu püksisäärtel, laualt maha kukkunud piimakannud, liig hoogsalt raputatud kaneelitopsikud, mille jäänuseid veel kuu aega hiljemgi raamaturiiuli tagaseinalt leidsin. Tainakaussi ulatuvad kleidisabad ja põrandale potsatanud toored munad, toidu sisse ümber läinud soolatopsid ja katkised moosipurgid. Pigistan silmad kinni, hingan kolm korda sügavalt. Nii ta ju õpibki, eks? Laps läks ikka rõõmsalt lasteaeda ja kiitles — eile tegime emmega koos kaneelisaiu. Ma peaaegu kõik tegin ise! Rõõmustan — taaskordne lapse kvaliteetaeg on saavutatud. Aga mulle? Hmm, me kõik teame vastust.

Nõudepesu. Nii huvitavana tundub see kraanikausi ääres askeldav ema! Juba väike inimene ruttabki mulle appi — lase ma ka. Ja lasengi — kuidas ta muidu õpib? Hinges tean, et viieminutisest morsiklaasipesust saab korraga kakskümmend minutit veemänge, millele järgneb kümme minutit paariaastase kasimist, veel kümme köögi kuivatamiseks ja siis viis, et need klaasid päriselt ka puhtaks pesta. Aga tal on jälle lõbus! Ja mina, kui olen käpuli veepritsmete kokkukorjamise korraks unustanud, mõtlen taas tagantjärele, et näe kui tore — sain talle heameelt teha. Midagi väga hullu ei juhtunudki.

Korilus. Läheme kogu perega mustikale. Mis saaks vahvam olla? Topsid kaasa ja korjama! Ma juba tean — Kutt paneb nelja tuule suunas jooksu. Vahepeal peatub ja nopib mõned mustikad suhu. Sel ajal saan ma kätel käbedalt käia lasta, et ka topsi midagi jõuaks. Vahepeal teen heldinult punase suuga Kutist metsa taustal ilusa pildi. Viie minutiga ta tüdib ja lidub jälle minema — oksade, kivikeste ja erinevate lehekestega mängima. Ja siis jälle jooksu. Tirts mu kõhul hakkab nihelema — sääsk pures. Proovin rahustada, pistan luti suhu. Korjan edasi. „Emme, mis mari see on?” kostub Preililt paarisaja meetri kauguselt. Mõtlen juba soovitada, et küsigu Härralt, kuid avastan, et mees on lapsest veel kaugemal, kui ma. Suunan Kuti Härra poole jooksma ja lähen ise Preiliga uut marja inspekteerima. Veidi aja pärast leiab ta seene ja kostub sama küsimus. Kuna mükoloogi minust pole, soovitan seeneäpi tõmmata. Temaga on nüüd rahu majas — leidis omale tegevust ja otsib edasi seeni ning võrdleb neid äpis leituga. Mina proovin taas mustikatele keskenduda, kui kostub kisa metsa teisest nurgast. Issi lohutab kännu otsa koperdanud poega. Minu kohalejõudmise ajaks on valu meelest ja juba hüpatakse järgmise kännu otsas. Pakun, et kui õige korjaks nüüd mustikaid edasi — saan eitava vastuse. Laps on tüdinud. Selgub, et tegelikult Härra ka. Vaatan oma topsi põhjas olevaid kolmkümment marja ja lepin, et läheme jah. Koju jõudes peseme kõikide mustikasi maniküüre ja siniseid nägusid ning lubame, et nii pea enam metsa ei taha. Õhtul, kui kõik kolm magavad, avan telefonist pildid, vaatan marju noppivat Kutti, kõhul tukkuvat Tirtsu ja seeni mõõtvat Preilit ning korraga tundub, et tegelikult oli ikka vahva ka.

Peagi leian end laste uneajal vaikselt ja salaja kooki küpsetamas, põrandaid pesemas, järgmise päeva lõunasööki ette valmistamas. Võtan vastu ööd õmblusmasina välja, et keegi küsimusi ei küsiks. Härra otsib naelad ja riiulid, kui Kutt on parasjagu lasteaias. Sest nii saame kiiremini, nii saame rahus keskenduda ning ei pea oma toimetusi kordama, kellegi äpardusi likvideerima.

Kvaliteetne küll, aga pisut tülikas ka. Las vahepeal olla selleks kvaliteetseks hoopis koos reisimine, koos loomade paitamine, koos pargis jalutamine, koos karussellil sõitmine, koos lombist lombini hüppamine ja koos autoaknast välja vaatamine. Muust kvaliteedist peame vahepeal toibuma ja hinge tõmbama, et uuesti jaksaksime ette võtta :)