Foto: Erakogu
Tuleme lapsega kuuesaja meetri kaugusel olevast lasteaiast pool tundi koju, teinekord kauemgi. Ma ei tea, kas nutta või naerda, sest tegelikult ei peaks see teekond kelleltki üle kümne minuti võtma.

Kutt käib augustist alates kolm korda nädalas lasteaias. Et lasteaed asub kodust 600 meetri kaugusel, hakkasime kohe harjutama ka jalgsi astumist — seni olime üldiselt temaga kõikjal käruga käinud. Umbes kuu aega läks kõik super hästi, lapsel oli põnev käe kõrval astuda ja juba teadis, kuhu minek — astus reipal sammul.

Kõigepealt on vaja lasteaia hoovis iga pingi peal istuda. Sest pingid võivad ju pealtnäha sarnased olla, aga nendest igaühel istuda on ikka hoopis teine tera. Ja ega täna pole istumine sama tundega, kui eile. Või homme.

Ja lasteaia ees kasvab pottides neli päevalille. KÕIK tuleb läbi nuusutada. Aitäh, suured jõud, et päevalilled on loodud vastu sügist närbuma ja varsti pole enam midagi nuusutada.

Ja veel enne lasteaia hoovist välja jõudmist kõnnime mööda karussellist ja liumäest. Oh ei, ei kõnni mööda — ikka üle kõnnime. Igaühel on vaja peatuda ja paar tiiru lustida. Ja siis suurte meelituste saatel edasi liikuda.

Kõige paremaks meelituseks on porilombid — Kutt, kuule, seal koduteel on suured poriloigud! Mäletad?! Oojaa ja juba tundubki, et samm kiireneb ning meil äkki ongi lootust täna koju ka jõuda. Või siis mitte. See peibutis on tõeline peibutis — lombist enam last välja ei saa. Lasteaiast paarikümne meetri kaugusel on maailmasuured lombid, sinna võiks jäädagi. Esiti mõtlen, et hea küll, ega meil ju otseselt kiiret pole. Kui ta aga on juba pea kümme minutit seal trallinud, siis tahaks juba edasi liikuda küll. Meelitan järgmiste lompidega — vaata, seal nurga taga on veelgi suuremad lombid! Ta teab, et on jah.. saamegi nurga taha minekule. Aga sealt enam edasi mitte. Kutt teab, et kodu juures enam suuri lompe pole.

Võtmetega meelitamine ei aita. Issiga meelitamine ei aita. Kodus ootav õdegi pole põnevam, kui lirtsuvad porilombid. Vahel näeme traktorit ümber kodu nurga sõitmas, siis sellele saab veidi järele joostud. Siis aga satume ühele poetrepile. Sinna on vaja üles ronida ja alla hüpata. Ikka mitmeid kordi järjest. Veel ja veel. Ja sama juhtub tänavakividega.

Seejärel on tarvis vahtralehti korjata. Neid ilusaid ja värvilisi — punaseid, kollaseid, pruune. Ja kive! Kivid on kõige toredamad. Neid saab porilompi visata. Uuesti ja uuesti. Viskab lompi, rõkkab naerda, läheb otsib need lombist välja ja viskab uuesti. Sulpsti!

Ja nii me kulgeme. Sammu haaval. Kuussada meetrit — terve igavik.