Lahutus ei ole lihtsalt kahe inimese lahkumine teineteisest, vaid ka lahkumine unistustest, ihaldatud tulevikust täiskasvanute jaoks ning laste harjumuspärast maailmast. See on loomulikult kriis. Arvates aga, et lahutus traumeerib kindlasti lapsi, jätkavad paljud paarid oma abielu, mis on täis konflikte, võõrdumust või lausa põlgust.

Trauma pole alati üks kohutav sündmus, mis hävitab kogu ülejäänud elu. Vahel tekitab traumat pidev puudus millestki, näiteks täiskasvanute emotsionaalsusest ja empaatiast. Teisalt, kas lahutus traumeerib alati? Mida saab teha, et see oleks laste jaoks vaid osa nende ajaloost, kus vanemad jäid hoolitsevateks ja kindlateks täiskasvanuteks, samas valisid endi jaoks elu, mis vastas nende väärtushinnangutele.

Uudisest tuleb lastele koos rääkida. Seejuures kõikidele lastele samaaegselt., et ei üks ega teine tunneks end saladuse hoidjana ega oleks õdedest-vendadest eraldatud.

Valige hetke. Lastega ei tohi rääkida enne magamaheitmist, enne kontrolltööd, lihtsalt üle ukse enne lahkumist. Lapsi ei tohi jätta selle uudisega terveks päevaks üksi. Valige rahulik hetk, vältige rahvarohkeid kohti. Varuge küllalt aega, et igaüks võiks oma emotsioone väljendada (segadus, hirm, valu, solvumine, arusaamatus) ning küsimusi esitada. Samas ei ole vaja lastega arutada otsuse õigsuse üle. Lapsed ei pea mõtlema, et vanemate suhted sõltuvad nende arvamusest.

Seletage, et nemad pole lahutuses süüdi. Lastele näib sageli, et vanemad lahutavad seetõttu, et nad õppisid halvasti, ei kuulanud sõna, olid „mitte sellised nagu vaja“. Kinnitage, et nemad pole süüdi ega ole teinud midagi, mis oleks tinginud lahutuse. Nii, nagu nad ei saa ka teha midagi, et vanemad kokku jääksid.

Kontrollige oma seisundit. Kui te ei tunne endas jõudu rääkida lastele lahutusest ilma õeluseta hääles või nuukseteta, hoolitsege kõigepealt enda eest. Oma tunnetega ei pea lapsi koormama. Ei ole vaja ka teeselda, et kõik on parimas korras. Lapsed võiksid kuulda, et teil on kahju, ent lahutus on parim võimalik lahendus. Ei maksa ka avada lahutuse isiklikke põhjusi (Isal on armuke vms). Lapsed ei pea vanemate elu tunnistajateks saama.

Seletage lastele võimalikult kiiresti, mis nende elus muutub. Rääkige, kus nad hakkavad elama, millal kohtuvad isaga, millal emaga. Lastel peavad tulevaseks eluks orientiirid olema.

Leppige omavahel kokku, kuidas lapsi edaspidi kasvatada. Kui vaja, kaasake vahendaja. Otsustage, kellega lapsed jäävad ning kuidas jagate vanemlikud kohustused. Leppige kokku, kuidas jagate kulutusi laste peale.

Pidage meeles, et olukorrad muutuvad aja jooksul, lapsed aga kasvavad. Väikelast ei tasu vedada puhkepäevadel teise koju ning lahutada ta temaga koos elavast vanemast. Vanem koolieelik võib aga vabalt nädalaks ajaks koos teise vanemaga puhkusele sõita.

Paluge lähedastelt abi. Nemad saavad oluliselt kergendada lahutatud vanemate elu. Tasub kaaluda ka poolt ja vastu argumente, kui ruttu oleks sobiv lastele hoidja võtta. Uus täiskasvanu, uued suhted, täiendav koormus …

Ärge kiirustage lastele oma uue armsama tutvustamisega. Sageli arvavad lapsed, et lahutuses on süüdi ühe lapsevanema uus partner. Kui ei ole võimalik vältida kiiret tutvustamist, ei tohi nõuda, et laps ilmutaks kohe sümpaatiat. Alustuseks piisab viisakusest.

Seadke sisse uued piirid. Ei tasu veeta aega koos laste ja eksiga. See pikendab illusiooni, et kõik on nii nagu enne. Ent ei tasu tekitada lastele ka raskusi, kui nendesünnipäevadel ei suuda vanemad ilma riiuta kokku saada.

Vahetage laste kohta uut infot. Ei maksa keerulistel teemadel rääkida. Kasulik oleks koostada ühine graafik ning kinnitada plaanid. Suhtlemine internetis aitab sageli muuta dialoogi konstruktiivsemaks.

Olge täpsed. Kui hilinete kohtumisele või lastele järele, võivad sellest alguse saada konfliktid. Eriti oluline on lastele selgeks teha graafik. Pole vaja igast kohtumisest pidu korraldada, esialgu on targem märkamatult laste režiimiga kohaneda.

Ilmutage heatahtlikkust. Pole vaja oma endist partnerit laste kuuldes kritiseerida. Mida rohkem on lapsed konflikti kaasatud, seda keerulisem on nende elu. Mida iseseisvamalt kujunevad lastel suhted mõlema vanemaga, seda lihtsam on neil lahutusest üle saada.

Pidage meeles, et lastest ei tohi lahutada. Lahutus on täiskasvanute asi. Väldi fraase, nagu: „Ta jättis meid maha …“. Need sõnad tekitavad lastes vaid süütunnet.

Sõnumeid ei tohi kunagi laste kaudu edasi anda. Nemad ei pea vanemate vahel vahendajate rolli mängima. Vastutus kuulub üksnes täiskasvanutele, see pole laste asi.

Konsulteerige spetsialistidega, kui märkate püsivaid muutusi laste käitumises. Lühiajaline regress, soovimatu käitumine, aga ka kummalisel kombel harjumatu iseseisvus — kõik see võib viidata stressile. Tasub pöörduda psühholoogi poole, kui tavapärane käitumine ei taastu kuu aja jooksul.

Andke aega endale ja teistele. Kõik pereliikmed vajavad aega, et lahutusega toime tulla, et haavad paraneksid.

Allikas: Psychologies,ru,online