Lugeja tunnistab: mul on hea meel, et mul pole suurt suguvõsa. Ei pea neid pulma kutsuma, nende soove täitma ega lotovõitu jagama!

Käisin hiljuti külas sõbrannal, kes kurtis pikalt, et ta ostis just uue kodu ja nüüd trügivad kõik sugulased külla. Lisaks tunnistas ta ka, et tal on kõrini nende kõigi sünnipäevadel käia, nende kõigi abipalveid kogu aeg kuulata ja üldse, miks sugulasi ise valida ei saa?!

Kuulasin tema jutulõnga ja mõtlesin ise samal ajal: jumal tänatud, et mina selliste asjade pärast põdema ei pea. Mul on suurepärased vanemad, tore äi ja ämm, kaks venda, üks onu ja üks paar vanavanemaid. See on kõik! Ja jumala mõnus on.

Teate, mis on selle juures kõige parem? Ma jõuan nende kõigi eludega kursis olla, ma jaksan neile kõigile jõulukinke osta ning üldse, ma ei pea mõtlema, et see onutütar või too lellepoeg jälle ootab mult midagi. Mu onul on lapsed küll, aga nendega me enam väga ei suhtle, täpselt nii palju, kui vaja on, ja keegi ei kurda ka. Isegi pulma ei kutsutud ja mul on nüüd ideaalne siis ka ise mitte kutsuda ning eelistada pulmas hoopis oma lähedasi sõpru, kellega ma päriselt ka aega veedan.

Kuigi minu elukaaslasel on kordades suurem suguvõsa, kui mul, ei eelda ka seal keegi kunagi teineteiselt midagi. Ei meie neilt ega nemad meilt. Kui kohtume, on suhelda väga tore, aga keegi ei oota, et kutsutaks kedagi pulma või lotovõidu puhul võit pooleks jagatakse.

Jube lihtne on suure suguvõsata elada!