Linda lugu:

Ma mäletan meie pulmapäeva, see oli üks ilus päev. Aga pärast enam nii ilusaid päevi ei olnud… Ta hakkas mind teiste inimeste eest mõnitama, et, näe, vaadake, mis mul mutt on endale selga ajanud või et… ole vait, seda lolli juttu ei jõua keegi ära kuulata, mis sinu suust tuleb. Kui ma midagi vastu ütlesin, siis ta tegi kodus kõik tagasi.

Nii et ma ei öelnud. Hiljem rääkis laste ees ka, et vaadake, et te emasse ei lähe, muidu kasvab teist ka … Ükskord ma tahtsin koos lastega ära minna, aga siis ta lubas end ära tappa ja ma ei läinud.

Mulle tundus, et see on minu süü, et ma olen selle ära teeninud.

Läks mitukümmend aastat enne, kui ma julgesin abi küsida. Aga kunagi ei ole liiga hilja. Nüüd olen uuesti õppinud ennast armastama. Nüüd tean, et see ei olnud minu süü.

Kommenteerivad Naiste Tugi- ja Teabekeskuse eksperdid:

Kuidas on nii, et mees, kes võib enne pulmapäeva ja ka vahetult hiljem olla prints, ühel hetkel seda enam ei ole?

Enamasti saavad vägivallatsejad aru, milline käitumine on aktsepteeritav ning tagab talle edu. Seetõttu ongi vägivallatsejad tihtipeale suhte alguses palju tähelepanelikumad ja toetavamad kui mitte vägivallatsejast kaaslased. Samas võivad algselt paista mõned käitumismustrid romantiliselt, kui tegelikult on seotud vägivallaga ( ülemäärane tähelepanu, tahtmine kogu aeg koos olla ning vägivallatseja soovib olla kogu aeg teadlik, kellega tema partner suhtleb, kus ta viibib. Samas soovib vägivallatseja tihti saada ka oma nn romantilisele tähelepanu erilist kiitust või soovib, et partner kiidaks teda selle eest.

Ei saa unustada ka, et tihtipeale, olles pikaajalises suhtes ning kui nn mesinädalate periood on läbi, nägema ka partneri puudusi ning vägivallani võib viia erimeelsuste rahumeelse lahendamise oskuse puudumine.

Miks üldse üks mees (või naine) hakkab oma armsamat mõnitama?

Selline käitumisviis tõstab mõnitaja enesehinnangut, sest ta tunneb seda tehes end teisest paremana. Ehk: “Sest ta saab…”.

Selleks võivad olla erinevad põhjused. Võib olla ebateadlik käitumine — kus ei osatagi olla teise vastu viisakas ning empaatiline — kui inimene ei ole näinud ega õppinud seda oma lapsepõlves.

Samas võib olla see ka teadlik valik. Vägivallatseja tunneb ennast paremini ning tunneb heameelt teise alandamisest ning tema kannatustest — psühhopaatiliste või sadistlike joontega inimesed

Kas üldse tasub sellisele inimesele midagi vastu öelda?

Vägivallale viitab suhtes see, kui üks pool jääb alati süüdi. Ükskõik, kas kannatanu siis ütleb vastu või pigem vaikib. Sellises suhtes “õigesti” käituda ei olegi võimalik. Kindlasti peaks inimene, kellele korduvalt halvasti öeldakse, väljendama, et talle selline suhtlusviis ei meeldi ning see on solvab. Heas paarisuhtes osapooled mõistavad oma käitumise ja ütlemiste tagajärgi ning soovivad oma sõnakasutust muuta. Vägivallatseja tavapäraselt vastutust ei võta ning süüdistab alati teist poolt.

Mõnele sellises suhtes olevale inimesele annab vastu hakkamine tunde, et seda tehes ei ole ta lähisuhtevägivalla ohver. Vastupidi — võib tekkida tunne, et mina ju ka… See võib olla ka mingil määral eitus, et ollakse vägivaldses suhtes. Kuid lõppkokkuvõttes selline võitlus ainult väsitab ja kulutab inimest, sest reegleid muudetakse vägivallatseja poolt pidevalt ja selles võitluses ei ole kunagi võimalik tõde saavutada, võidust rääkimata.

Kui lapsed seda pealt näevad, mida nemad tunnevad? Mis tagajärjed sel olla võivad?

Lapsele mõjub alati raskelt, kui üks talle kõige kallim inimene teeb haiget teisele kõige kallimale inimesele. Psühholoogiliselt võib olla see traumeerivam, kui ise otseselt ohvriks olemine. Lapsed võivad kaotada usalduse mõlema vanema vastu, sealt edasi kogu maailma vastu. Tavaliselt on need kaks inimest, kelle käitumisviis armastust või hoolimist ei väljenda, lapse jaoks kõige tähtsamad ja ainsad, keda ta usaldab ja armastab. Kui siis see usaldus ära võetakse, muudab see lapse tundlikuks. Kui laps seejärel abi ja selgitust ei saa, võib laps soovida tugevate tunnetega seonduva välja lülitada ehk tundeid vältida. Sest laps on saanud kogemuse, et armastus teeb haiget — see juhtus ju ema ja isaga.

Kõigega, mis puudutab inimest ennast, hakkab tema keha ja psüühika otsekohe tööle. Kõrvalolijana aga tunneb laps liialdatud süü- ja vastutustunnet. Tal võib olla häbi, kui ei läinud vahele või asetab ta ennast sekkumisega otsesesse ohtu. Abitu hirm ja viha on üks kõige raskemaid tundeid, mida on võimalik kogeda. Laps võib aga õppida ning üle võtta agressiivse käitumisviisi — ta võib hakata samuti suhtuma põlastavalt sellesse vanemasse, keda suhtes halvustatakse. Samas võib hakata põlastama ka osa endast või väga tihti tunnevad lapsed süüd ning arvavad, et vägivald peres on nende pärast.

Kuidas oma lapsi kaitsta?

Arvestades, et vägivalla puhul on ohvriteks kõik ülejäänud pereliikmed, vajavad need kõik ka võrdselt abi ja tuge. Laps vajab kontakti turvalise täiskasvanuga, kes annab talle adekvaatset infot, seletab neutraalselt, mis toimub ning peaks leidma võimaluse eralduda vägivaldsest keskkonnast.

Kui soovid sellise inimese kõrvalt lahkuda, aga ta ähvardab end ära tappa, siis kuidas käituda?
Kas ikka minna või jääda? Teatada kellelegi?

Kui vägivallatseja ähvardab suitsiidiga, oleks kindlasti vajalik otsida abi ning toetust ning arutada, kuidas antud suhtest lahkuda. Sellistel juhtudel esineb ka oht, et vägivallatseja sooritab suitsiidi, kuid tapab esmalt ka oma partneri või/ja lapsed. Lahkuminek on kannatanule kõige ohtlikum aeg ning seetõttu oleks vajalik koostada turvaplaan ning paluda kellegi abi. Oluline on aidata ohvritel mõista, et nad ei saa võtta vastutust kellegi teise elu eest.

Mis juhtub, kui jääda sellise inimese kõrvale?

Vägivaldses suhtes olemine jätab inimesele kindlasti oma jäljed. Kannatanul tekivad tavapäraselt raskused, mis sarnanevad pikaajalises stressi olukorras olemisele — depressioon, ärevushäired jms. Sarnased suhted ei muutu tõesti paremaks.

On väga tõenäoline, et pikapeale hakatakse vaigistust otsima alkoholist, uimastitest või muututakse altiks riskikäitumistele. Samuti võib juhtuda, et sellise inimesega koos olles õpid suhtlemiseks ära nö tema keele, mis tähendab, et vastad talle samaga. Kuid kindlasti ei ole see lahendus, sest inimene, kes ei ole loodud teistele haiget tegema, tunneb end selliseid asju tehes väga halvasti.

Miks tuntakse sageli end süüdlasena? Kust see tunne tuleb? Kuidas sellest vabaneda?

Vägivaldne partner on enamasti hea manipulaator. Sellise inimese jaoks ei ole eriarvamusi, on võit või kaotus. Ja ta teeb kõik, et “võitjaks” jääda. Selleks kasutab ta erinevaid manipulatsioonitehnikaid. Peamine on, et süü ja vastutus kuuluvad alati kellelegi teisele. Ühe on vägivallatseja ja tema ohver üht meelt — vägivallatseja süüdistab ohvrit ja viimane süüdistab iseennast.

Kannatanu võib tunda jõuetust — ükskõik, kuidas ta proovib ja mida teeb, olukord ei muutu paremaks. Kui proovime mõnda probleemi lahendada, aga kukume järjepidevalt läbi, siis tavapäraselt tunneme, et me ei ole piisavalt head. Vabanemiseks on eelkõige vajalik, antud olukorrast vabaneda, seejärel saab toimuda tervenemine ja vabanemine.

Kuidas eluga edasi minna, õppida end uuesti armastama?

See on pikaajaline protsess, mille juurde võivad kuuluda tagasilöögid. Nagu kõik vaimse tervise mured, on ka selle taastumine naise jaoks töö. Ja lõplikult paraneda ei pruugigi, vaid õpitakse selle minevikuga koos elama ning tehakse sellega rahu.

Eelkõige on vaja antud olukorrast eemalduda ning ümbritseda ennast inimestega, kes on toetavad, mõistvad.

Teinekord aitab kui rääkida nende inimestega, kes on sarnase kogemuse läbi teinud. Nii või teisiti — mõistmine ja toetamine on paranemise võti.

Mida teha vägivalda märgates?

Kui satud ise hätta või kuuled naabrite juurest sõimu, appihüüdeid, näed vägivalla kasutamist, helista hädaabinumbril 112. Ise pole mõistlik tüli lahendama asuda – vägivalletseja võib rünnata ka kõrvalist isikut.

Kui puutud ohvriga kokku, räägi temaga. Aita tal mõista, et ohver ei ole kunagi vägivallatsemises süüdi.

Julgusta otsima abi ja pöörduma politseisse, ohvriabisse, naiste tugikeskusesse või arsti poole, et fikseerida füüsilise vägivalla tagajärjed. Ohvriabi ja naiste tugikeskuste kontaktid leiad www.palunabi.ee.

Kui näed hädasolevat last, helista lasteabi numbril 116 111.