“See oli üks meie kolleegidest koosneva sõpruskonna reedeõhtune pidu, mis algas pubis ja lõppes minu sõbranna Riina juures. Mul polnud kuhugi kiiret, sest mees oli juba eelmisel õhtul koos tütrega sõitnud oma vanemate juurde aitama väikest remonti teha.

Olemine oli algusest peale väga lõbus. Pidu läks hästi käima, nagu me ise ütleme. Alati ei lähe, aga seekord läks. Rääkisime naljakaid lugusid oma elust ja mujalt kuuldud lugusid ning naersime nii palju, et silmad olid pidevalt märjad.

Alles kella kahe-kolme ajal hakkasid inimesed vaikselt laiali minema. Kuna mul oli koju kõndida natuke üle kilomeetri ja meie ühel osakonnajuhil Marekil sealt edasi veel umbes pool kilomeetrit mööda kõrvaltänavaid, siis me ei hakanud taksot võtma ja Marek lubas mu koju saata.