Eestlanna: mõistsin kodus püsides, et ma tahan oma elukaaslasega abielluda ja suurt pulma pole selleks vajagi
Möödunud nädalavahetusel sõitsime kallimaga mööda Eestit ringi. Autost väljusime vaid väga looduskaunites ja inimtühjades kohtades, avastasime paiku, mida me iial näinud ei olnud. Ja tagasi koju sõites panin oma käe oma elukaaslase käele ja ütlesin: “Ma tahaksin olla sinu abikaasa.”
Ootamatu? Jah. Aga ma tõesti tundsin just seda sel hetkel. Me oleme olnud varsti juba üle kuu aja kahekesi kodus, vaevu teisi inimesi näinud ja minu arust toimib me suhe paremini kui kunagi varem. Me arvestame teineteisega rohkem, mõistame, kui kumbki soovib veeta aega üksinda või kui üks tahab koos midagi toredat teha, siis leiame lahenduse, kuidas see mõlemale sobib.
Muide, seda oleme varemgi märganud, et kui maailmas eksisteerime parasjagu vaid meie kaks, on suhe tugevam kui kunagi varem. Esimene reis, kuhu läksime kahekesi, möödus igasuguste probleemideta. Teisele reisile suundusin juba rahuliku südamega, sest jutud, et “koos reisil olles saate oma suhte tugevuse kohta nii mõndagi teada”, tähendas meie jaoks seda, et me saame ülihästi läbi ja muresid ei ole. Nüüd olemegi viimased reisid kahekesi teinud, sest nii on lihtsam.
Minu väite peale elukaaslane küsis: “Mida see muudaks?” Ütlesin, et ei muudakski midagi, lihtsalt mul oleks eriti uhke öelda, et ta on mu abikaasa. Ja ma tunnen, et mul ei oleks selleks isegi suurt pulma vaja, kuigi olen sellest alati unistanud. Lihtsalt meie kaks, koos.
Kuigi abielu me registreerima minna ei saa ja ei pannud kumbki ka paika, et seda peale eriolukorra möödumist kohe teeme, on mul hea tunne südames — tema ongi see õige.
