"Õigupoolest oli oma elu ainult mu mehel, kellel oli aastaid armuke, minul aga polnud mingit oma elu. Mina hakkasin pärast vanaema väiksesse majja kolimist kiiresti tegutsema ja meest otsima ning leidsingi. Ühel nädalavahetusel, kui seda meest taas külla ootasin, helistas ta ja küsis, kas ta võib sõbra kaasa võtta. Mis sai mul selle vastu olla?”

Nii alustab oma lugu 42aastane Evelin, kes kolis Tallinna lähedalt kodust ära läinud suvel kuu pärast seda, kui tema tütar oli lõpetanud gümnaasiumi ja Tartusse edasi õppima läinud. Evelin otsustas minna elama Pärnu vanaema surma järel tühjaks jäänud väiksesse majja, mida tema vanemad polnud raatsinud müüa, aga mille remontimiseks neil ka raha ei olnud. Kuna Evelini mees tahtis kindlasti Tallinna-lähedasse majja elama jääda, pidi ta Evelinile poole maja hinnast välja maksma. Selle rahaga kavatses Evelin Pärnu maja ilusaks teha.

"Kogu see rahaasi võttis loomulikult aega, aga mina kolisin Pärnu majja sisse, tegin selle ilusasti puhtaks ja hakkasin vaba naise elu elama," räägib Evelin. "Pean vist veel ühe asja ütlema. Otsustasin pärast lahkuminekut, et ükski mees minu elamisse enam ei koli. Mitte et minust oleks saanud meestevihkaja, aga mõtlesin, et on aeg nautida vaba naise elu."