Reelika on kolmekümnendates aastates edukas ärinaine, kel töötamine tuleb kindlasti paremini välja kui puhkamine. Pool aastat pärast lahutust koos nelja-aastase tütrega sõbranna juures rannakülas suvitamine on keeruline,sest kisub lahti vanad haavad ja sunnib mõtlema sellele, millega ta elus pole hakkama saanud. Keerulisi olukordi tekitab ka naabruses elav Paavo, kel tundub olevat negatiivseid kommentaare kõige kohta. Õige pea on kõigile selge, et Reelika ja Paavo kohtudes lendab alati sädemeid. Minevik jõuab järgi aga nii Reelikale kui Paavole. Milliseid sündmusi see kaasa toob, seda saad lugeda juba järgmiste nädalate jooksul järjejutust ,,Ebaõiglane".

2. peatükk

Raisatud elu

Kennetiga sain tuttavaks kolmepäevasel juhtimiskonverentsil Tartus. Olime mõlemad alles hiljuti firmajuhi kohale saanud. See tähendab, et kogemust oli vähe, aga julgust ja tahtmist oma seisukohtade eest seista palju. Nii me ühe grupitöö käigus sattusimegi ägedalt vaidlema. Korduvalt. Teised grupikaaslased pidid meid tagasi tõmbama, et saaksime ühiselt mingi kesktee leida. Suutsime küll rahulikult selle ülesande kõik koos ära teha. Õhtusöögi ajal istus aga Kennet ilma pikema sissejuhatuseta minu lauda ning jätkasime tulist arutelu.

Õhtu lõpetasime minu hotellitoas. Kirglikult. Unustamatult. Olime mõlemad aastaid olnud pigem abielus õpingute ja tööga, nii et sel ööl jagasime teineteisele seda, mida olime pikalt endas hoidnud. Järgmisel hommikul oli raske naeratust näolt pühkida, sest sellist ööd polnud mu elus kunagi olnud. Silmanurgast kogu järgmise päeva minu kõrval istunud Kennetit piiludes teadsin, et temaga oli sama lugu. Kui samasugused kohtuvad, siis sellest pidi ju midagi head tulema… eks ole?

Päike loojub otse merre. Õhkõrnad lillakaskollased pilved justkui lehvitaksid säravale päikeserattale südamlikult järgi. Istun Merikese maja 2. korruse akna all ning ahmin endasse iga tükikest sellest puhtast ja erilisest hetkest. Püüdsin enne akent lahti teha, et mõnusalt värske mereõhk sisse kasta, kuid sealt vaatas vastu päris pirakas ämblik, kes oli oma võrgu just akna ning aknalaua vahele kudunud.

,,Reelika, ma ei jõua oma majja piisavalt tihti. Võid seal rahulikult suvitada,” tulid sel hetkel meelde sõbranna Merikese sõnad, kui ta mulle siin puhkamist soovitas. Koduselt aknalaual laiutav ämblik tõestas, et inimkäsi pole ta tegevust tükk aega takistanud. Kuigi ämblikud vist koovad võrgu päris kiiresti, nii et Merikest hooletuses süüdistada pole mul küll plaanis. Meie kahesekundiline põrnitsemisvõistlus lõppes igatahes ämbliku võiduga. Mul polnud õrna aimugi, kui mürgised võivad rannaäärsed ämblikud olla, nii et võimuvõitlust mul temaga plaanis pidada ei olnud.

Delisa hingab rahulikult toa välisküljes olevas voodis. Pikk päev rannas on tüdruku päris ära väsitanud. Mulle see sobib, sest nii saan rahulikult keskenduda hetkele, mil kaks maailma justkui kohtuksid. Meri haarab sekund sekundi järel sooja ja hubasust loova päikese endasse. Varjud muutuvad üha pikemaks. All aias mattuvad hämarusse kiviaed, ümber selle looklev külatee, kaev, palkidest kõrvalhoone, valgete õitega kibuvitsapõõsas… Mõne päevaga on aknast paistev pilt armsalt koduseks saanud, kuid hämaras tundub kõik hoopis teistsugune. Kuni äkitselt ongi kõik pimedusse peitunud.

Hoian oma pilgu sihikindlalt kohal, kuhu päike kadus. Vaatan aegajalt alla aeda, kus peaks olema kiviaed, kaev ja kibuvitsapõõsas. Kõik on korraga kadunud. Äkitselt ehmatab mind kaugusest kostev möirgamine. Varsti hüppavadki kurvi tagant välja kurjakuulutavad heledad autosilmad… mis mööda teed lihtsalt mööduvad.

,,Reelika, rahune maha,” käsutan ennast. Uskumatu, et rahus ja vaikuses võib nii tavaline asi, nagu mööduv auto, ärritada ja ehmatada, kui linnas tekitaks suurt paanikat hoopis üleüldine vaikus.
Minu ja Kenneti abielu oli ju tegelikult samasugune- kõik oli vaikne, rahulik, kulgev… Ei olnud mingeid suuri mägesid, ega orge. Ei positiivseid, ega negatiivseid. Me kuidagi nagu olime. Tagant järgi mõeldes tundub, et meil mõlemal oli kogu aeg nii kiire ja oma asjadega nii palju tegemist, et polnud aega tülis olla. Samas polnud aega ka, et ülimalt rõõmustada. Isegi mitte Delisa üle.
Üksik pisar langeb mu põsele. Süütunne tütre ees kisub sisemuses valusalt krampi. Vaatan toa teise seina poole, kus ta ikka rahulikult hingab, kuid ei näe enam midagi. Üldine pimedus on kõik haaranud. Uskumatu, et see juunikuu algul võimalik on… aga on.

Kõige rohkem hirmutab mind see, et Kennet tuleb nii harva meelde. Oleme nüüd umbes pool aastat lahus olnud, kuid enne seda olime kuus aastat abielus. Kas see tähendab, et olen kogu selle aja oma elust raisanud?

Jah, loomulikult on Delisa parim tulemus, mis ühest abielust võib välja tulla. Aga äkki oleks tema sündinud ka siis, kui oleksin päriselt enda kõrvale leidnud inimese, kes oleks kogu tulevärgi mu elus sütitanud, nii et kogu elu olekski üks välk ja pauk olnud? Või on selline asi olemas ainult filmides? Teadmine, et ma ei sobinud naiseks isegi sellisele mehele, kes enam ammu mu elus tulevärki ei tekitanud, kisub vaid hooga enesehinnangut veelgi madalamaks.

Heli Künnapas on rohkem kui 20 avaldatud raamatu autor. Rohkem infot tema teoste kohta leiad kirjastuse kodulehelt.
,,Ebaõiglane" on sarja ,,Mõni õhtu romantikat" 11.raamat, mis ilmub septembrikuus. Sarja eelmised raamatud on näha SIIN.