Kaia Kapsta-Forrester: paarid jõuavad teraapiasse reeglina seitse aastat liiga hilja
„Väga sageli asetame vastutuse oma õnne eest teisele inimesele, oma partnerile. Ootame, et nüüd tuleb see inimene meie ellu, lahendab meie probleemid ja teeb meid õnnelikuks,“ rääkis Kaia Kapsta-Forrester. „Iga inimene vastutab tegelikult ikkagi omaenese õnne eest, partner saab meid selles toetada. Armastus on igavene, kuigi vahetevahel tekib illusioon, et oleme eraldatud. Kui kogeme midagi valulist oma paarisuhtes, hakkame end valu vastu kaitsma või läheme ise rünnakule. Saame sellest nii palju negatiivseid kogemusi, et ei leia armastust enam negatiivsuse alt kätte.“
„Minu lapsed on kasvanud kärgperes ja kui õpetaja palus kodus joonistada oma perekonda, siis joonistas laps end pildi keskele ja ühe pere ühele poole, teise pere teisele poole. Mõtlesin, mis tunne on lapsel olla niimoodi kahe pere vahel,“ rääkis Kaia Kapsta-Forrester. „Siiski tunnen, et olen emana midagi väga õigesti teinud, kui minu laps ei taha abielluda mitte selle pärast, et kanda valget kleiti, vaid et pikaajaliselt pühenduda. Meil pole vaja mitte perede iludusvõistlusi seltskonnaajakirjanduses, vaid peame looma noortele tõelisi ideaale. Et võimalik on pikaajaline ja turvaline püsisuhe, mis on lastele väärtuslik kasvukeskkond. Me ei peaks lõpetama selle nimel pingutamist.“
„Paljud inimesed, kes jõuavad teraapiasse, ei tule oma täiskasvanueluga toime, sest pärinevad katkistest peredest,“ märkis Kaia Kapsta-Forrester. „Sageli on neil endal teismelised lapsed, kes omakorda ei taha enam üldse lapsi saada. Kui normaliseerime katkiseid peresid, kui ainuvõimalikke suhteid, siis on aina vähem ja vähem inimesi valmis saama lapsi. Ühiskonnas tuleb juba ennetavalt tõsta suhteteadlikkust ja õpetada noortele, kuidas suhted toimivad. Pere ja paarisuhte teemad tuleb avalikus ruumis tõsta nii öelda roosadelt lehekülgedelt tunduvalt olulisemate teemade alla.“
