"Kas minu abielu oleks püsinud, kui ma ka mõnikord oleks politsei huviorbiiti jõudnud?"
Reelika on kolmekümnendates aastates edukas ärinaine, kel töötamine tuleb kindlasti paremini välja kui puhkamine. Pool aastat pärast lahutust koos nelja-aastase tütrega sõbranna juures rannakülas suvitamine on keeruline,sest kisub lahti vanad haavad ja sunnib mõtlema sellele, millega ta elus pole hakkama saanud. Keerulisi olukordi tekitab ka naabruses elav Paavo, kel tundub olevat negatiivseid kommentaare kõige kohta. Õige pea on kõigile selge, et Reelika ja Paavo kohtudes lendab alati sädemeid. Minevik jõuab järgi aga nii Reelikale kui Paavole. Milliseid sündmusi see kaasa toob, seda saad lugeda juba järgmiste nädalate jooksul järjejutust “Ebaõiglane”.
4. peatükk
Politsei või nurgalill?
Aa… seda ma tahtsingi teada! Ajan ennast veidi sirgemaks ja vaatan kiiresti Delisa poole. Kalkuleerin, kui kiiresti saaksin oma raamatu kotti tagasi toppida ning kõik meie asjad kaasa haarata? Märkan, et tegelikult hoiangi alateadlikult enda ja Delisa kottidest alles kõvasti kinni.
,,Helista neile ja ütle, et sa ei jõua,” teeb lõpuks häält ka teine tüdruk, kes magas esimesena ärganud poisi kõrval.
,,Kell on… ee … mul on telefon ka tühi. Ma ei tea, mis kell on.”
Hoian ennast tagasi, et mitte vahele segada, sest see reedaks kohe, et ma ei loe oma raamatut, vaid jälgin kummalist vestlust.
,,Hei… kuule…” saan aru, et poiss pöördub nüüd minu poole ja keeran ennast veidi. ,,Kas saad öelda, mis kell on?”
,,Kell saab kohe kaksteist,” vastan, ise pilguga mõõtes, et kui ohtlik see poiss mulle olla võiks. Poiss laseb jälle lendu oma ropendamise sõnavara. Välimuse poolest ta küll millegagi silma ei paista ning hirmuäratav ei tundu.
,,Kus meie paat on?” kõlab teine poiss eksinult. Sellele järgnevad ühised meenutused sellest, kuidas nad vanemate tagant paadi võtsid ja see keset merd katki läks ja kuidas nad telefonide valguses selle merel ära parandasid ja siis mingi maani jõudsid, kuid kuna telefonid olid tühjad, siis ise ka ei teadnud, et kuhu nad jõudsid, laagri üles lõid, kuid poisid pidid muudkui valvama, et ei tuleks karusid, keda tüdrukud nii väga kartsid.
Kuulan vaheldumisi muiates ja silmi pööritades vestlust, mis ilmselgelt pole üldse mulle mõeldud. Mida küll vanemad on valesti teinud, et nende lapsed, kellest vähemalt üks peaks täna hoopis politseijaoskonnas millegi kohta aru andma, niiviisi hommikul suvalises kohas ärkavad? Mina küll kunagi midagi sellist pole teinud.
Tõmban meie kotid endale veelgi rohkem keha ligi ja tõusen. Ilmselt tunneksin ennast Delisale lähemal veidi paremini. Tütreke märkab mind ja juba lehvitab kutsuvalt, ise samal ajal vees üles alla hüpates, nii et vesi igast kaarest pritsib.
Noored ei tee minu lahkumisest väljagi ning eelmise öö meenutuste vahel pakivad asju. Hoolimata ühe poisi häirivast kõnepruugist tundub, et tegelikult on tegemist viisakate noortega, kes vähemalt mind mitte kuidagi solvata ei püüdnud ja ilmselt on õhtul veidi lõbutsenud, mitte kusagil metsa all hakitud laipu peitnud. Äkki ehmusin politsei jutu peale liiga kiiresti? Mul pole ju õrna aimugi, mis selle taga on? Kas andsin liiga kiiresti hinnangu inimesele, kellest ma mitte midagi ei tea?
Mööda tulist rannaliiva Delisa poole astudes tunnen üllatuslikult sees hoopis pisikest kadeduseussi. Ma pole mitte kunagi suvalises kohas ärganud ja mõelnud, et kuhu ma siis nüüd välja jõudsin. Isegi see praegune lühipuhkus Merikese majas tundus suure väljaastumisena oma igapäevasest tööelust. Äkki olen hoopis kade nende noorte peale, kes ilmselgelt veetsid väga seiklusrikka öö?
Kas minu abielu Kennetiga oleks püsinud, kui ma ka mõnikord oleks politsei huviorbiiti jõudnud, selle asemel, et kõikjal turvalise nurgalille rolli täita? Kujutan elavalt ette, kui palju ajalehtede pealkirju ja netikommentaare oleks saanud sellest, kui ma midagi politseile huvipakkuvat oleksin teinud. Kas nurgalille ja politsei vahepeal on ka mingi valik, mis poleks kumbagi äärmusesse kalduv?
Laotan istumisaluse rannaliivale ning keskendun taas ajajuhtimise raamatule. Tunnikese pärast on Delisa valmis tagasi jalutama. Kiire pilk puudealuse poole ütleb, et noored pakivad ikka veel oma asju kokku. Õigemini on nad sellest vist loobunud ja leidnud mingi põhjuse, miks oma ööbimiskohas edasi laagerdada. Mul pole mingit tahtmist koos Delisaga neist uuesti mööda minna. Mitte, et ma neid noori kardaksin, aga… lihtsalt sees on kuidagi ebamugav tunne. Isegi kui ma eksisin ja politsei ootas ühte noormeestest mingil väga süütul põhjusel.
,,Proovime teist teed pidi tagasi minna,” ütlen Delisale ning hakkame mööda rannaäärt edasi liikuma. Mõne aja pärast hakkan arvama, et läbi metsa ei lähe enam ühtegi teed ja peame ikkagi tagasi minema. Äkitselt aga meie õnn pöördub ja sammumegi mööda metsarada Merikese suvila poole. Eestis on ikka nii veider, et rannaäärt on nagu palju, aga samas pole liiga palju kohti, kust sa mere äärde ja sealt tagasi tsivilisatsiooni minna saaksid, sest üha rohkem on kõikjale hakanud kerkima ,,Eramaa” märgid. Õnneks sellel teel ühtegi märki ees ei ole.
,,Emme, millal me juba kohale jõuame?” küsib Delisa varsti, kui ka ise hakkan arvama, et äkki see tee ikkagi ei viigi kuhugi ning oleme vihma käest räästa alla sattunud.
,,Varsti,” luban, kuigi piilun ka ise ootusärevalt iga kurvi taha, et kas äkki hakkab juba midagi paistma. Kas tegin vale valiku ja see tee ei viigi meid kuhugi?
Varsti võin rõõmsalt hõisata, sest järgmise kurvi tagant tulebki välja midagi muud kui järgmised puud. Sekund hiljem aga vajun ohates kössi — meie ees seisab ,,Eramaa” silt!
,,Mitte siseneda!” seisab selle all inglise keeles, et ikka kõik täitsa selge oleks. Hingan korraks sügavamalt sisse ning pahinal välja. Ma ei kavatsegi koos Delisaga kogu teed uuesti tagasi kõndida, et siis ringiga peaaegu samasse kohta tulla.
Ei teagi, et kas sain julgust politseiga hädas olevatest noortest või on asi milleski muus, aga pärast mõningat kõhklemist vajutan värava käepidet ning astun koos Delisaga kellegi eramaale. Rada läheb samamoodi edasi, nagu mööda metsa siianigi. Meist paremale jääb päris suur palkmaja, kuid tundub, et seal pole praegu kedagi. Õu on tühi ja vaikne. Mulle sobib. Pigistan Delisa kätt veidi kõvemini ja kiirustan üle õue värava poole, mille taga paistabki tee, millele meil on vaja jõuda. Naeratan endamisi — tegingi midagi teistmoodi. Ja selleks polnud isegi mingit kuritegu vaja korda saata, et sisemuses ärevusest väriseks.
Sekund hiljem hüppab kõik minu sisemuses. Keha oleks justkui elektrišoki saanud, kui karm mehehääl järsult meie selja taga käratab:
,,Kas teil on kiired jalad või ei oska lugeda? Eramaa silt tähendab seda, et minu õuest läbi ei käida!”
Heli Künnapas on rohkem kui 20 avaldatud raamatu autor. Rohkem infot tema teoste kohta leiad kirjastuse kodulehelt. ,,Ebaõiglane” on sarja ,,Mõni õhtu romantikat” 11. raamat, mis ilmub septembrikuus. Sarja eelmised raamatud on näha SIIN.
