Kogu elu on katkematu lahkumiste kett! Kuidas kerge südamega edasi minna?

Lapsed sirguvad ja lendavad kodunt välja, läheb armastus ja kaob sõprus. Need, kellel on õnnestunud sellistest katsumustest ilma suurte kannatuste ja traumadeta läbi tulla, mõistavad, et elu ongi lahkumiste jada ning need kõik tuleb üle elada. Sest ühele järgneb alati teine…

Pole just palju neid, kes suhtuvad sõnasse „lahkumine“ positiivselt. Lahkuda kellestki või millestki on alati raske. Kuigi mõiste ise on meie elus olemas esimesest hingetõmbest alates. Sellest hetkest, mil tulime ilmale ja jätsime maha oma ema üsa.

Kui hästi järele mõelda, siis ka kogu järgnev elu on katkematu lahkumiste kett. Lahkumine lapsepõlvega ja noorusega, oma rollist vanemate kodus, inimestega ja oma isiklike illusioonidega. Osata ühest eluetapist teise minna tähendab õppida elamise kunsti. Ning see, kuidas me lahkume, sõltub paljuski esimesest kogemusest, mille igaüks omandab varases lapsepõlves.

Esimene kogemus

See protsess on järk-järguline — saab alguse sünnihetkest ning lõpeb umbes 3ndal eluaastal. Esimene kogemus ongi sündimine, kui beebi, kes oli enne osa oma ema kehast, eemaldub esmakordselt temast füüsiliselt. Ent ema ja laps on endiselt häälestatud ühele lainele, nad tunnetavad teineteise tundeid ja meeleolu. Kui ema on mures, kandub tema ärevus üle lapsele. Kui laps pole millegagi rahul, saab ema kohe aru, kuidas teda aidata saab. Rinnaga toitmine kindlustab seda sidet veelgi ning annab paarile “ema-laps“ rahu ja harmooniatunde.

Sellised suhted integreeruvad teatud hetkedel ning muutuvad inimese isiksuse osaks. Kui esimesel kolmel eluaastal oli lapse kõrval see, kes andis talle piisavalt armastust ja kindlusetunnet, siis kujuneb ta isiksus küllalt tugevaks, et vastu pidada praktiliselt igasugustele elukatsumustele.

Igaühel on oma kogemus

Nendele inimestele aga, kes on lapsest saadik harjunud täielikult vanematest sõltuma ning on hiljem arvamusel, et kõik hea tuleb nende ellu teistelt inimestelt, tähendab igasugune lahkumine kõikide positiivsete emotsioonide kaotust. See sümboolne nabanöör, mis garanteeris neile emotsionaalset rahulolu, on nüüd läbi lõigatud. See aga tähendab suurt tõenäosust, et nad ei suuda vältida teatavaid negatiivseid seisundeid, nagu näiteks ärevus või depressioon.

Lisaks lapsepõlves saadud esmastele muljetele säilivad inimese psüühikas jäljed, mis on võimelised mõjutama tema suhtumist lahkumistesse. Mõju võib avaldada terve rida teatavaid traumeerivaid sündmusi — varane lapsevanemate kaotus, ootamatud kolimised ühest kohast teise vms. Seega pole mitte kõik võrdselt võimelised elu keerulisi käänakuid väärikalt vastu võtma.

Mida siis teha neil, kellel on vähem vedanud? Ja kas üldse on võimalik šansse võrdsustada?

Kuidas on võimalik suhteid valutult lõpetada?

Et omandada elus vastupidavust , ei tohi ennast enam lapsena tunda. See on täiesti võimalik, isegi siis, kui lapsepõlve kogemus oli valulik. Loomulikult ei saa minevikku muuta, ent me võime muuta suhtumist sellesse.

Lõpetanud lapseliku suhtumise oma vanematesse, ei solvu me enam nende peale, et nad olid kunagi ebaõiglased või armastasid meid vähe. Tuleb hüvasti jätta lapseliku lootusega, et kord muutuvad vanemad ideaalseteks ning annavad meile lõpuks selle armastuse, hoole ja mõistmise, mida oleme neilt tulutult oodanud. Selline loobumine oma isiklikest illusioonidest ning lahkumine nendest on sisemise täiskasvanuks saamise hädavajalik ja tähtis etapp.

Taolisel suhete ümberkujundamise etapil võib abi olla psühhoteraapiast. Samas on vajalik ka iseenda töö oma sisemise mina kallal. Saades vanemaks ning omandades uue elukogemuse võime aeg-ajalt asetada end oma vanemate asemele ja püüda mõista nende käitumise motiive. Sageli aitab solvumist ema ja isa peale leevendada hoolikas perekonna ajaloo analüüs. Kui me teadvustame endile, et ka vanemate lapsepõlv polnud pilvitu, on meil lihtsam tunda kaasa neile kui lapsepõlves liiga tehtud lastele, kes nad kunagi olid. Ning me ei nõua neilt enam armastust, mida nad polnud õppinud jagama. Neid endidki ei armastatud piisavalt.

Lahkuminekuga leppimise etapid

Lahku minnes tunnetame tervet rida vastakaid emotsioone. Etapid, mida me läbime, on ühesugused, sõltumata sellest, kas me lahkume armastatud inimesest või kodust, kus oleme aastaid elanud ning kust oleme sunnitud nüüd välja kolima. Ent emotsioonide intensiivsus sõltub nii meie kogemusest kaotada kui ka objekti objektiivsest väärtusest, kellest või millest tuleb lahkuda. Nende etappide tundmine aitab kergemini kaotusest üle saada.

• Šokk ja eitus. Teatud aja keeldume uskumast, et kõik toimubki päriselt, ning üritame elada ja tegutseda nii, nagu mingeid muutusi ei toimugi ega pole ka ette näha
• Agressioon, süü ja viha. Oleme vihased nende peale, kes ei aidanud olukorda muuta, nende peale, kellest lahkusime ja iseenda peale. Meile näib, et kõik oleks võinud olla teisiti, ning süüdistame ennast selles, et ei suutnud leida teistsuguseid konflikti lahendamise võimalusi.
• Teadvustamine. Lõpuks saame aru ja lepime sellega, mis juhtunud on ning leiname oma kaotust.
• Tervenemine. Analüüsime toimunut ning õpime üleelatust. Tunneme, et oleme saanud uue kogemuse võrra rikkamaks ning oleme valmis uuteks suheteks.

Oma sisemise vabaduse tunnetamine

Lapseeas kogetud solvumistest vabanemine aitab toime tulla hilisemate traumadega ning laseb end vabana tunda. Ent üksnes tingimusel, et hakkame taas tegutsema, kohtuma ja lahkuma. Juhindume nüüd tõelistest vajadustest. Mitte aga soovist tõestada midagi emale ja isale, kes — nagu meile näib — ei andnud meile piisavalt armastust. Lapseea negatiivne kogemus ei moonuta enam suhtlemist. Me näeme lähedasi just sellistena, nagu nad on ega koorma suhteid üle tunnetega, mida kunagi lapsepõlves tundsime.

Psüühika vajab aega, et toimuvat mõista ning aru saada, kas lahkumine on tõepoolest möödapääsmatu. See aga pole alati lihtne.

Teisiti öeldes, me õpime tundma end õnnelikena partnerite, sõprade, laste ja oma vanemate kõrval, samal ajal säilitame sisemise sõltumatuse ja vaimujõu selleks, et vajadusel üle elada nendest lahkumine võimalikult väikeste kaotustega.

Vananenud sidemete kiirustamata katkestamine

Lahkuminek — isegi siis, kui suhted on ammendunud — ei toimu iseenesest ega üleöö. See on töö, mis nõuab aega ja hingejõudu. Ometi on see vajalik, kuna tulemusest sõltub see, kuidas hakkame edasi elama. Kas suudame alustada uute suhetega ja tunneme neist rõõmu.

Enne, kui võtta vastu lõplik otsus, tuleks teha kõik suhete säilitamise nimel. Kui suhted on tõepoolest end ammendanud, siis on sellest lihtne aru saada. Meie püüded vabastavad aga süütundest, mida tunnetame sageli sellises olukorras. Siis võib julgelt öelda, et on tehtud kõik ning seejärel saab ilma liigse valuta hüvasti jätta.

Ei ole vaja sidemeid ühe järsu liigutusega läbi raiuda, et siis elust maha tõmmata see, kes kunagi kallis oli. Lahkuminek ei lõpeta suhteid ning pole mõtet kulutada jõudu võimatule, sellele, et unustada ja kustutada ära oma minevik. Jõud kulub ära selleks, et lõpetada lahkumineku tähtis protsess ja elada edasi paremini, mõistes seejuures ennast ja ka neid, keda armastame.

Allikas: Psychologies,ru, online