Üksindus on tuttav meile kõigile ning me elame seda väga valulikult üle. Tahame põgeneda selle eest ning vältida seda kõikvõimalikel viisidel, milleks võivad olla internet, televiisor, filmid, alkohol, töö ning erinevad sõltuvuse liigid. Me lihtsalt ei suuda tunda end mahajäetutena.

Kui armastame kedagi, siis kurvastame armastatud inimesest lahusoleku pärast, kui teda kaua aega ei näe.

Samasugune tunne tekib nostalgia puhul, kui igatseme armsakssaanud kohtade järele. Me võime end ka tööl üksinda tunda, kui meile esitatakse nõudmisi, milleni me veel küündinud pole, ning seejuures ei toeta meid mitte keegi. Kui inimene teab, et kõik sõltub üksnes temast, võib tekkida hirm osutuda nõrgaks, tekib süütunne, kuna ei saa hakkama. Veel hullem on sattuda töökiusamise ohvriks ja tunda, et ei olda enam ühiskonna liige.

Üksindus on väga suur teema nii lapsepõlves kui ka küpses eas. Pole halb, kui laps veedab üksinda paar tundi. Tema jaoks on see tõuge arenemiseks. Ent pidev üksindus traumeerib lapsi väga tugevalt ning nad lõpetavad oma „Mina“ arendamise.

Vanaduses ei takista üksindus enam arengut, ent võib põhjustada depressiooni, paranoiat, unetust, psühhosomaatilisi kaebusi ja pseudodementsust. Varem oli eakal perekond, võibolla ka lapsed, ta on aastakümneid töötanud, viibinud inimeste keskel, nüüd aga istub kodus üksinda.

Samas me võime üksindust tunda ka inimeste keskel viibides — peol, koolis, tööl, pere keskel. Juhtub nii, et inimesed on kõrvuti, ent lähedusest jääb puudu. Omavahelised vestlused on jäänud pinnapealseteks. Paljudes peredes arutletakse selle üle, mida on vaja teha, kes peab midagi ostma, mida valmistada lõunaks, ent ei räägita suhetest, sellest, mis puudutab ja muret tekitab. Nii tuntaksegi end pere keskel üksinda. Veelgi hullem — tuntakse end mahajäetuna.

Suhetel on alati algus, kui kohtuti esimest korda, kuid suhetel ei ole lõppu.

Sama on ka partnerite suhtega: „Oleme juba 20 aastat koos, ent seejuures tunneme end täiesti üksinda olevana. Seksuaalsed suhted toimivad suurema või väiksema rõõmuga, ent kas olen ikka mina selles suhtes? Kas mind mõistetakse, kas mind nähakse?“

Kui me ei räägi omavahel kõigest, mis hingel, sellest, kuidas see oli siis, kui olime armunud, siis muutume üksikuteks ka heades suhetes.

Me ei suuda olla pidevalt valmis suhtlemiseks ning avatuks teise inimese jaoks. Vahel me sukeldume iseendasse, tegeleme oma probleemide ja tunnetega, mõtleme minevikust ning meil pole aega teineteise jaoks.

See aga võib juhtuda just siis, kui kaaslane vajab suhtlust kõige enam. Ent see ei kahjusta suhteid, kui me suudame pärast ikkagi rääkida ning oma tundeid teineteisega jagada. Siis oleme taas sõbrad. Kui ei, siis jäävad need momendid haavadeks, mida oma eluteel kaasas kanname.

Suhetel pole lõppu. Kõik suhted, mis meil kunagi olid teiste inimestega (sõpradega, armsamatega) säilivad meis. Kui kohtame oma endist armsamat 20 aasta pärast, hakkab me süda sagedamini lööma — midagi ju ometi oli, ning see on alatiseks meisse jäänud.

Kui tundsime midagi head koos selle inimesega, siis see on meie jaoks rõõmuallikas ka järgmisel eluetapil. Alati, kui meenutame seda, on hea olla. Just nii palju jääme seotuks inimesega, kellega meil olid suhted. Ja me ei olegi üksi.

Kui meid on solvatud, haavatud, petetud, kui meid pole väärtustatud või meid on välja naerdud, tunneme valu endale otsa vaadates. Loomulik refleks inimese jaoks on pöörduda ära sellest, mis valmistab valu ja kannatusi.

Vahel me lämmatame nii tugevalt oma tundeid, et tekkida võivad lausa psühhosomaatilised häired. Migreen, astma ja maohaavandid viitavad sellele, et nii edasi elada enam ei tohi. Tuleb vaadata valule silma, see läbi tunnetada, andeks anda ning alles seejärel on võimalik vabaks saada.

Kui me ise ennast ei tunneta või oleme summutanud oma tunded, siis olemegi üksi iseendaga. Kui me ei tunneta oma keha, oma hingamist, oma meeleolu, oma enesetunnet, oma motivatsiooni ja oma rõõmu, oma kannatusi ning oma valu, siis me ei olegi suhtes iseendaga.

Veelgi hullem — me ei suuda siis elada suhtes ka koos kellegi teisega. Me ei suuda tunda tundeid tema vastu, tunda, et ta meeldib meile, et tahame olla koos temaga. Samas on meil ju vajadus olla lähedane temale, avada ennast, et teda tunda. Kuidas see aga peaks toimima, kui meil pole suhet iseendaga, pole tundeid enese vastu?

Võibolla meie tunded on haavata saanud? Või siis pole meil neid kunagi tõeliselt olnudki, sest pikki aastaid ei leidnud me lähedust teistelt inimestelt.

Kui ema ei võtnud meid kunagi sülle, ei suudelnud meid, kui isal polnud meie jaoks iialgi aega, kui meil polnud tõelisi sõpru, siis meie maailmas on tunded nürinenud. See on olnud maailm, kus me ei suutnud areneda ega avaneda. Seetõttu on ka meie tunded vaesed ning oleme pidevalt üksi.
Kas siis on olemas mingi väljapääs?

Alles siis, kui teised suhtuvad meisse tõsiselt, tunneme, et meid on märgatud ja meie väärtust on hinnatud.

Kui teised inimesed vaatavad meid, meie suunas, siis annavad nad sellega teada: „Me näeme sind. Sa oled siin“.

Kui teised tunnevad huvi selle vastu, mida me teeme, kui nad näevad, mida oleme teinud, siis seega nad märkavad meie piire ja erinevusi. Ja me tunneme, et meie vastu tuntakse austust.

Kui teised astuvad järgmise sammu ja suhtuvad meisse tõsiselt ning kuulavad meid, siis tunneme, et meid väärtustatakse. Ja me ei olegi enam üksi.

Nii, läbi kohtumiste teiste inimestega, saab võimalikuks kohtumine iseendaga, oma sisemise mina, oma sisemise eluga. Ning kui me just nii elame, pole me enam kunagi üksi.

Allikas: Psychologies, ru