Reelika on kolmekümnendates aastates edukas ärinaine, kel töötamine tuleb kindlasti paremini välja kui puhkamine. Pool aastat pärast lahutust koos nelja-aastase tütrega sõbranna juures rannakülas suvitamine on keeruline,sest kisub lahti vanad haavad ja sunnib mõtlema sellele, millega ta elus pole hakkama saanud. Keerulisi olukordi tekitab ka naabruses elav Paavo, kel tundub olevat negatiivseid kommentaare kõige kohta. Õige pea on kõigile selge, et Reelika ja Paavo kohtudes lendab alati sädemeid. Minevik jõuab järgi aga nii Reelikale kui Paavole. Milliseid sündmusi see kaasa toob, seda saad lugeda juba järgmiste nädalate jooksul järjejutust “Ebaõiglane”.

3. peatükk

Saarlased rannas

,,Emme, tule nüüd!” kiirustab Delisa, kui uueks algavaks rannapäevaks vajalikke asju kotti topin.

,,Tulen, tulen!” rahustan tütrekest. ,,Ega see rand kuhugi ei kao,” lisan naeratades.

,,Lähme juba,” ei ole Delisa minuga ilmselgelt nõus. Mõne hetke pärast marsimegi taas mööda külateed ranna poole.

,,Emme, millal me Eestisse tagasi läheme?” küsib Delisa ootamatult.

,,No tegelikult oleme me praegu ka Eestis,” selgitan kümnendat korda viimaste päevade jooksul seda, kuidas see rannakülake on ka Eesti osa, kuigi siin pole mitte midagi sellist, millega Delisa on igapäevaselt harjunud — suured majad, palju inimesi, pidev autoliiklus.

Ringi vaadates leian aga ennastki mõttelt, et ühelt poolt on siin kõik nii, nagu mujal ja samas ei ole ju olemas sellist kohta, nagu mujal. See rannakülake on eriline, sest kõik kohad on erilised.

Metsateel viimaseid käänakuid tehes hakkab Delisa kilkama kohe, kui meri paistma hakkab.

,,Oota,” tõmban äkitselt jooksma hakanud tütrekese tagasi. Tunne, kuidas mu sisemine pidur peale tõmbub! Meile eile mõnusat üksildust pakkunud koht pole enam sugugi asustamata. Rannaäärel seisva pingi kõrvale on mingi laager üles seatud. Kuigi pigem näeb see välja, nagu oleks kodutute poolt vallutatud- laua ümber on magamiskottides mõned inimesed, nende ümber on maas krõpsupakke ja seljakotid. Laual, mille ääres ma eile lugeda püüdsin, on alkoholi ja mahla pudelid ja pakid.

Astume vaikselt lähemale. Võiksime ju vabalt mujale minna, kuid see on tõesti parim koht siin rannas, kus saan mõnusalt puude all istuda, kuni Delisa vees sulistab. Nii ei taha ma sellest liiga kergelt loobuda. Tundub, et magamiskottides on neli inimest — kaks ühel ja kaks teisel madratsil.

,,Kas ma nüüd võin minna?” mangub Delia.

,,No mine,” vastan ehk tavapärasest veidi valjema häälega, kuid ei taha riskida, et võõrad mind hiilimises süüdistama hakkaksid. Kuigi tegelikult on nemad ju minu lugemiskohas. Muigan enda omanditunde peale- olen siin rannas teist päeva ja mõtlen juba, et mingi koht on minu oma. Kuigi mul pole õrna aimugi, kes need noored on.

Magamiskotid on vaikselt liikuma hakanud ning järjest väljapistetavate peade järgi saan aru, et tegemist on vaevalt umbes kahekümneaastaste noortega. Mõlemal madratsil üks poiss ja üks tüdruk

,,Tere,” ütleb viisakalt noormees, kes ennast esimesena on püsti vinnanud, endal silmad alles uneseguselt poolkinni.

,,Tere,” vastan viisakalt. Otsustan, et ei lase neil ennast segada ning istun laua äärde samale kohale, kus eile rahu ja vaikust nautisin. Noorte laager jääb mu selja taha, nii et edasist tegevust kuulen, kuid ei näe. Otsin kotist välja raamatu ja teen selle lahti. Tegelikult aga jälgin ühelt poolt vees lõbutsevat Delisat ning teiselt poolt selja taga tegutsevaid noori laagerdajaid.

,,Oh, sa…. “ kuulen väga mitmekülgset ropendamist ja saan aru, et teine poiss ajab ennast üles. ,,Mu pea läheb küll kohe löhki,” annab poisi meloodiline kõne teada, et õnnetu oigaja on saarlastega.

Esimesena ärganud poiss kõnnib nõutu näoga ümber laua ja tõstab korda mööda üles pudeleid ja mahlapakke.

,,Tühi… tühi…” pomiseb ta omaette ja kõnnib tagasi teiste juurde. Kuulen, kuidas poiss prantsatab istuma.

,,Prr… nii külm on,” kostub nooruke tüdruku hääl, mis on sama unine, kui poiste omad. ,,Kus me üldse oleme?”

,,No see tädi seal ütles mulle eesti keeles ,,tere”, nii et ilmselt oleme mandril,” vastas esimesena ärganud poiss.

Tädi?

Ma olen 36-aastane ja mingi kahekümnendates poiss ütleb mu kohta tädi? Pööritan omaette silmi ja ei tea, kas häbeneda või olla tige. Järgmisel hetkel juba häbenen oma reaktsiooni — olen firmajuht ja tegelen päevast päeva keeruliste küsimustega. Mind ei tohiks kuidagi solvata, kui keegi minu kohta tädi ütleb. Eriti, kui seda tehakse nii armsalt laulvalt, nagu ainult saarlased seda oskavad.

Ja siiski… tädi?

,,Mandril?” kordab teine poiss ning alustab taas ropendamise lainet. ,,Ma pidin täna kell 11 politseisse minema.”

Heli Künnapas on rohkem kui 20 avaldatud raamatu autor. Rohkem infot tema teoste kohta leiad kirjastuse kodulehelt. ,,Ebaõiglane” on sarja ,,Mõni õhtu romantikat” 11. raamat, mis ilmub septembrikuus. Sarja eelmised raamatud on näha SIIN.