Mehe pea on täis kõikvõimalikke ideid ning kaugeltki mitte kõik pole seotud seksiga. Isegi nii noorte sõbrataride valik pole instinktiivne. Instinktil on ükspuha, kas naine on 18 või 28, mõlemad on noored ja füüsiliselt veetlevad. Põhjused on siin hoopis teistsugused.

Tähtsaimaks on see, et 18-aastase kõrval tunneb eakas mees end noorena. Illusioon! Ometi on mehi, kes kardavad nii väga vanadust ja surma, et ei suuda ilma illusioonideta eladagi. Ning neile on veel vähe seksist noore naisega, ei, nemad vajavad erilist naisetüüpi, nimetuse all „nooruse ideaal 60-aastastele tarkadele meestele”. See on, kui tüdruk itsitab, kiunub vaimustusest, tunneb rõõmu igast pisiasjast — jäätisest või uuest kleidist -, aina kiidab, pööritab silmi, hüpleb tänaval ja ajab oma pruntis huuled torssi, kui on vihane. Midagi „ilusa lamburineiu” taolist XVIII sajandi pastoraalidest. Paljud tütarlapsed rõõmustavad selliselt oma naiivsusega vanu mehi … kuni saavad suureks.

Teatud tüüp mehi ei talu oma kõrval tarka ja iseseisvat naist, kellega koos tunneb end ebakindlalt. Ning siis võtab ta naiseks 18-aastase. Kui seadus lubaks, võtaks või 15-aastase. Ja seda mitte pedofiiliasse kalduvuse tõttu. Mehele ei olegi nii tähtis oma väljavalitu ilus keha, vaid tolle pea sisu, täpsemini — selle sisu puudumine. Noor tüdruk on puhas leht ning vaatab vana meest otsekui jumalat — ta on nii tähtis ja ka temaga on ta lahke ja helde! Noor naine suhtub vanasse mehesse kui isasse, kes hoolitseb ja õpetab, ning lisaks on temaga võimalik veel ka seksida. Ta püüab mehe igat sõna. Ja sellel on oma hind. Saab vanemaks ja hakkab ise mõtlema. Ning see on ta mehe jaoks juba väga, väga paha…

„Puhas naine” on veel üks põhjus, miks vanad mehed noorte tüdrukutega abielluvad. Mees arvab, et 18-aastane pole veel „rikutud”. Ta ei peta — lapsed on ju nii siirad ega valeta!

Ometi läheb aeg ja mees pettub temaski — ta on nagu nad kõik!

Lõbus paradoks: 50-aastasel mehel on lihtsam leida endale 18-aastast kui 28-aastast. 28-selt on tüdruk juba suureks saanud, kõik oma kompleksid rõõmsalt läbi elanud, ja „issi” pole talle enam vajalik. Nüüd vaatab ta 50-aastast peigu juba analüütilise pilguga. Ta hindab teda objektiivselt — kõikide haiguste, keerulise iseloomu, palja pealae, ümara kõhu ja kolme lapsega kolmest eelnevast abielust. Ja õige sageli pöörab ta sellele vanale saatürile sarnanevale mehele selja, vaatamata tolle rahale ja kuulsusele.

Kas siis „igavesti noore naise” otsingud viivad lühikeste korduvate abieludeni?

Enamasti küll. Tütarlastel on kalduvus saada täiskasvanuks. Selline 40-, 50- või 70-aastane mees vajab aga ikka, et naine oleks „umbes kaheksateist”. Seepärast lahutab ta noorest veel noorema pärast.

Niisiis, on olemas mehed, kes alati abielluvad noortega, sest nad lihtsalt on sellisteks loodud. Nendega on seega kõik selge. Aga hulga rohkem on neid, kes elanud 20 või 30 aastat naisega koos, lähevad äkki noore juurde.

See on nüüd täiesti teine lugu. See pole inimese „isiklik hullumeelsus”, vaid keskea standardne kriis. Elu lagi on saavutatud, kõik on tehtud ning oleks justkui aeg hakata mäest alla laskuma. Aga ei taha ju! Ja siis tekib tunne: „Jumal küll, varsti on lõpp käes, mina ehitasin tehaseid, võitlesin, saavutasin… Aga endale ei elanud! Mitte midagi ei proovinud, Tahitil ei käinud, tõmmude kaunitaridega ei maganud, õlimaale ei maalinud ega isegi ostnud neid”. Ning meest haarab kihk kõik maha jätta ning uut elu alustada. Mida on siis kõige lihtsam maha jätta? Õigus — naist, kes on häbiväärse mineviku kehastus. Ja siis abiellub mees noorega, saab endale 58-selt lapse ning tunneb end taas kolmekümnesena.

Mõni mees abiellub noorega näitamaks oma elus edasi jõudnumatele kaaslastele, et temagi on midagi väga erilist saavutanud — noore naisega abiellunud. Las siis tunnevad kadedust!

Teisi on jälle lahkumisele tõuganud omad isiklikud naised. Mees tahaks juba nii väga soojust… Naisel on aga töö ja karjäär ning pole mehe tarvis aega. Ja nii ta leiabki teise. Reeglina noorema, kuna noorem viitsib veel temale hubasust pakkuda.

Mees jättis 49-aastase naise ja abiellus noorega. Naine on šokis. Ta andis ju mehele oma parimad aastad, aitas tal äri alustada, kriise ületada, kasvatas üles mehe kaks last…

Aga kas mees ei andnud siis naisele oma nooruse ega rõõmustanud tema armastuse üle, kas ta ei töötanud pere heaks? Ja lapsed olid ju ometi mõlemale rõõmuks.

Naise kogu õnn oli mehes, too aga lahkus! Aga siis ei tohiks ju kogu oma õnne mehesse, ega ka mitte üksnes lastesse, paigutada. Õnn võib olla vaid meis enestes, see on tema jaoks kõige sobivam paik. Ära loobu abielus oma isiklikust elust, et mees — kui midagi on viltu — ei viiks endaga kaasa õnne, sealhulgas ka kauneid mälestusi.

Investeeri endasse — õpi, tee karjääri, leia endale isiklikke sõpru ja sõbratare.

Kas ikka on vaja lahkuvat meest kinni pidada?

Mõttetu on teda anuda. Seda enam needa ja sõimata. Aga äkki ta tüdib oma noorest naisest ja sa tahad teda tagasi võtta? Kõige mõistlikum on säilitada oma eneseväärikus ja lasta tal minna.

Aga kas on võimalik ennetada mehe ootamatut lahkumist? Kas selle vastu on vahendeid?

Tasub silm peal hoida oma pereelul, sest ootamatuid lahkumisi ei ole olemas. Alati on midagi märgata. Ja kui mees juba neli kuud ei soovi seksi, siis see pole mitte sellepärast, et ta „väsib tööl”. See on signaal, et teie peres on armastus suremas.

Suurepärane profülaktiline vahend „mehe hoidmiseks perekonnas” on kena välja näha ning hoiduda talle närvidele käimast. See on paljusid naisi aidanud.

Meil on pahatihti tekkinud arusaam, et abielu on pidev raskuste ületamine. Tegelikult on keerulised abielu esimesed aastad, kui partnerid alles õpivad teineteist tundma. Pärast seda aga algab kena elu, ilma skandaalideta ja raamatute ning susside loopimiseta. Mees on kõigega rahul ja kui saabub kriis, ei upu ta sellesse. Tal on, kellega rääkida ja on, mida kaotada.

Võibolla on olemas mingid erilised mehed — iseloomult või ametilt, kes ei taha pere juurest nii väga lahkuda?

Jah on — need on kõik keskpärasused. Me arvame, et edu, talent, kuulsus ja raha teevad mehe amoraalsemaks ja printsiibitumaks. Ometi pole see nii. Edukad mehed saavad vaid võimaluse valida. Keskpärase mehega on naisel rahulikum. Väljapaistvaga aga huvitavam.

Üksikud naised nurisevad: „Kõik küpses eas edukad mehed jooksevad noorte iluduste järele. Kas peabki siis kogu elu üksi veetma?”

Miks kasutatakse sõna: „Kõik”? Üksikute naiste jaoks on väga mugav müüt: kõik mehed. Meie ümber on hulgaliselt sõbralikke paare, kes on koos elanud juba mitukümmend aastat. Samuti on näha ka mitte enam noori õnnelikke naisi oma igas eas armukestega.

Mõni aga ei taha seda kõike märgata. Kui öelda, et „kõik mehed” tormavad noorte järele, siis võib ju mängust välja jääda ning heita oma õlgadelt vastutus oma üksinduse eest. „Olen juba 40 ja ma ei saa ju noortega võistelda. Võin end lõdvaks lasta, mitte ühegi mehega suhelda ega otsida oma õnne. Mina pole süüdi, et olen üksi!”

Kas ikka ei ole?

Mida selle peale kosta? Kas tõtt või midagi meeldivat? Aastatega tõusevad meeste ja naiste nõudmised partnerile. 20-aastaselt võib meest võluda üksnes välimusega. Mida vanem naine, seda suuremad on mehe nõudmised selles suhtes, mis on naise sisemuses — mõistus, iseloom, teadmised, kasvatus, oskus käituda ning lai silmaring. Kui sa oled 50, pead olema mitte üksnes sümpaatne, vaid ka tark ja huvitav…

Ning siis abiellub mees sinuga suhtlemisrõõmust.

Mõned 40-sed ja vanemad naised arvavad, et võivad, nagu 20-aastased, hommikul mehe peale karjuda väljaviimata prügikoti pärast, õhtul aga pakkuda seksi ning kõik ongi suurepärane. Aga mees, kes pole enam noor, saab aru, et seksi saab mitte ainult oma naiselt, ta teab, et peale voodimängude on ka teised pereelu rõõmud. Ja niipea, kui tema „kriitilised aastad” on kohal, mõtleb: „Mille kuradi pärast mulle tema kapriisid? Lapsed on suureks kasvanud ning ma pole mitte kellelegi mitte midagi võlgu!” Ja tal pole üldse raske sellise naise juurest ära minna.

Üksik küpses eas naine peaks unustama kapriisid, loobuma pidevast solvumisest, muutuma avatuks ja külalislahkeks. Kui mees meeldib, mine restorani, kui ta kutsus. Anna seal talle andeks tema pidevad töökõnelused telefonitsi ja kutsu siis enda juurde kohvile.

Lilit, september, 2012