„Mul oli selline tunne, nagu oleks kogu mu elu kustutatud. Lihtsalt hopsti. Ma olin sellises masenduses, et teatasin töö juurde, et olen haige, ning võtsin kogu ülejäänud nädala vabaks. Ma suutsin vaevu püsti seista. Unustasin süüa, mis on minu puhul väga eriline.” Niimoodi selgitab Gillian mulle, et enam kui viiekümne eluaasta jooksul polnud ta varem sellist valu tundnud. „Kuidas on võimalik, et see teeb nii väga haiget, ehkki keegi pole surnud?”

Petmise päevavalgele tulek keerab meie sisemuse pahupidi. Kui on vaja üks suhe täiesti ribadeks tõmmata ja suhte südamik välja kiskuda, siis saab sellega kõige kindlamini hakkama just truudusetus. Tegu on reetmisega mitmel tasandil: see on petlikkus, hülgamine, kõrvalelükkamine, alandamine — kõik need asjad, mille eest armastus lubas meid kaitsta. Kui inimene, keda sa usaldasid, on valetanud sulle otse näkku, on käitunud sinuga nii, nagu ei vääriks sa mingitki austust, siis pöördub maailm, milles sa arvasid ennast elavat, täiesti pea peale. Kogu sinu elu lugu on niimoodi kildudeks kukkunud, et sa ei suuda seda kokku panna. „Räägi mulle uuesti!” küsid sa nõudlikult. „Kui kaua see on kestnud?”

Kaheksa aastat. Gilliani puhul mõjus see arv nagu dünamiit. „Tervelt kolmandik meie abielust!” ütleb naine šokeeritult. Tema ja Costa on olnud koos kakskümmend viis aastat, neil on kaks täiskasvanud poega. Gillian on oma karjääri tipul ja töötab juriidilise nõustajana tähtsas muusikafirmas. Kreekas Parose saarel sündinud ja kasvanud Costa on ettevõtja, tema firma tegeleb internetiturvalisusega ja on hiljuti ületanud majanduslangusega seotud karid. Gillian on just saanud kinnitust, et Costal on juba tükk aega kestnud kõrvalsuhe oma firma turundusjuhi Amandaga.

„Mul olid teatud kahtlused,” tunnistab Gillian. „Ma küsisin Costalt selle kohta mitu korda, aga ta eitas kõike täielikult ja väga veenvalt. Nii et ma uskusin teda.”

Aga siis avastas naine e-kirjad ja tekstisõnumid, Skype’i-konto, selfid ja krediitkaardi tšekid, mida oli kogunenud juba aastaid.

„Mul oli nii häbi ja ma tundsin end väga rumalana. Ma olin sedavõrd kergeusklik, mulle oli nii lihtne valetada, et mingil hetkel jõudis mu mees järeldusele, et ilmselt olin ma asjast teadlik, sest hei — kes võiks olla selline tobu? Minu sees on praegu kohutav šokk, raev ja armukadedus. Kui viha vaibub, jääb järele ainult puhas valu. Uskumatuse tunne, millele järgneb muserdav uskumine. Ma ei suuda seda kuidagi piiritleda.”

Abielurikkumine on alati haiget teinud. Aga tundub, et tänapäeva armastuse katsealustele teeb see haiget isegi rohkem kui varem. Petmise kiiluvees vabanevate tunnete keeris on nii võimas ja nii masendav, et paljud tänapäeva psühholoogid selgitavad selle sümptomeid traumavaldkonnast laenatud sõnadega: kinnismõtteline juurdlemine, hüpervigiilsus, kangestus ja teadvuse kahenemine, seletamatud vihahood ja kontrollimatu paanika. Truudusetusega tegelemine on muutunud vaimse tervise asjatundjate (sealhulgas minu enda) kitsamaks erialaks osalt just seetõttu, et paarid ei tule emotsionaalsete tagajärgedega üksinda toime ja vajavad kõrvalist abi, et sellest asjast uuesti välja tulla.

Vahetult pärast petmise selgumist ei lase tunded ennast kenasti ega korrapäraselt, vastavalt sobivusele ritta paigutada. Vastupidi, paljud mu patsiendid räägivad, et nende hinges kõiguvad edasi-tagasi kiiresti vahelduvad vastuolulised emotsioonid. „Ma armastan sind! Ma vihkan sind! Kallista mind! Ära puuduta mind! Võta oma rämps ja kao välja! Ära jäta mind maha! Sa igavene lurjus! Kas sa armastad mind veel? Kurat sind võtku! Kepi mind!” Selliste reaktsioonide tulevärk on igati ootuspärane ja kestab tõenäoliselt veel mõnda aega.

Keset seda tunnete tormijooksu pöörduvad paarid sageli minu poole. „Me seisame silmitsi tohutult raske abielukriisiga,” kirjutas Gillian mulle esimeses e-kirjas. „Ka minu abikaasa elab seda väga üle. Isegi siis, kui ta püüab mind lohutada, tunneb ta piinavat süütunnet. Me tahame jääda kokku, kui vähegi võimalik.” Gilliani üksikasjalik ülevaade lõppes palvega: „Ma loodan kogu südamest, et te oskate aidata meil kasutada seda hirmsat kogemust selleks, et saavutada midagi paremat.” Jah, ma kavatsen teha kõik, mis ma suudan, et aidata Gillianil ja Costal edasi liikuda. Aga kõigepealt on mul vaja aidata neil olla seal, kus nad on.

Esimene kiirabi

Petmisest teadasaamine on abielu jaoks pöördepunkt. Selle avas- tamisest tekkiv šokk elustab meie nn sisalikuaju ja päästab valla ürgse reaktsiooni: võitle, põgene või tardu paigale. Mõned on täiesti pahviks löödud ja seisavad lihtsalt paigal, teised jällegi püüavad lahkuda nii kiiresti, kui vähegi võimalik — neid kannus- tab tagant lootus põgeneda murrangu eest ja saada tagasi tunne, et nad oma elu mingil viisil kontrollivad. Kui meie aju limbiline süsteem tööle hakkab, trumpab lühiajaline ellujäämine üle põhja- likult läbi mõeldud otsused.

Kuigi seda on niisugustel hetkedel raske teha, soovitan ma paaridele sageli, et nad eraldaksid petmisega seotud tunded nendest otsustest, mida nad oma suhte kohta langetavad. Impulsiivsed reaktsioonid on mõeldud küll neid kaitsma, kuid pahatihti võivad need ainsa hetkega hävitada aastaid kogutud positiivse abielulise kapitali. Mina kui terapeut pean samuti oma reaktsioonidel silma peal hoidma. Truudusetuse draama kutsub esile igasuguste tunnete tulva: sümpaatia, kadeduse, uudishimu ja kaastunde, aga ka hukkamõistu, viha ja vastikustunde. See on täiesti loomulik, et tunded tekivad, aga nende väljanäitamisest pole midagi kasu.

Petmisele järgneva paranemise jagan ma kolmeks faasiks: kriis, tähenduse andmine ja visiooni loomine. Gillian ja Costa on praegu kriisifaasis ning selles staadiumis on see, mida nad ei tee, täpselt sama oluline nagu see, mida nad teevad. See on tundlik hetk, mis vajab turvalist ja mitte liiga kriitilist kohta, kuhu valada kõik need ülitugevad tunded, mis nende sees ja nende vahel möllavad. Selles punktis on neil vaja rahu, selgust ja korda, aga ka rahustamist ja lootusrikkust.

Hiljem tuleb tähenduse andmise faas ning siis on aega süveneda sellesse, miks see kõrvalsuhe tekkis ja millist rolli igaüks neist selles loos mängis. Visiooni loomise faasis küsime lõpuks seda, mis neil ees seisab, eraldi või koos. Aga praegusel hetkel oleme kiirabipunkti triaažitoas. Mis asi vajab kõige kiiremini tähelepanu? Kas keegi on ohus? Inimeste maine, vaimne tervis, turvalisus, lapsed, elatise teenimine ja nii edasi — kõiki neid asju tuleb arvestada.

Ma alustan sellest, et olen paarile abiks, mõnikord lausa iga päev. Varajases staadiumis on terapeut sageli ainus inimene, kes teab, mis toimub, kindel põhi, millele paar oma suhte kokku varisedes toetub. See räägib üht-teist nii tänapäeva paarisuhte isoleeritusest kui ka truudusetust puudutavast stigmast.

Siin on nii palju vastu taevast lennanud — kaks inimest peavad maadlema faktiga, et nad on elanud eri reaalsustes ja ainult üks neist teadis seda. Paari elus on vähe sündmusi (kui ehk surm või rasked haigused välja arvata), mis mõjuksid sedavõrd hävitavalt. Paariterapeut Michele Scheinkman rõhutab, et väga oluline on säilitada kahepoolne perspektiiv, mis hõlmaks kummagi partneri erinevaid kogemusi, sest sel perioodil paar seda ise teha ei suuda.

Ma tegutsen selle nimel nii teraapiatundides kui ka kirjavahetuses. Julgustan partnereid kirjutama — kas siis päevikusse, minule või teineteisele. See on nagu ventiil, mille abil tundeid välja lasta. Päevik annab turvalise koha, kus saab ennast piiranguteta tühjaks laadida. Kirjade kirjutamine on pigem läbi mõeldud ja hoolikamalt kaalutud protsess. Sageli on vaja kumbagi partnerit eraldi juhendada, et ta leiaks õiged sõnad. Mõnikord loeme teraapiatundides neid kirju valjusti ette. Mõnikord saadavad nad kirju teineteisele, nii et mina saan koopia. Midagi sügavalt intiimset on selles, kui ma saan olla nende haavatud hingede kirjavahetuse tunnistajaks. See pakub nende suhtesse hoopis teistsuguse vaate võrreldes sellega, mis avaneb diivanil istudes.

Nagu ma olen aimanud, räägivad Gillian ja Costa mulle, et pärast seda, kui kogu see lugu avalikuks tuli, on nad nii mõnelgi korral teineteisega väga sügavalt ja ausalt vestelnud, hiliste öötundideni välja. Siit rullub lahti nende lugu: täitmata ootused, viha, armastus ja kõik muu sealt vahelt. Nad kuulavad teineteist. Selles kriitilises pöördepunktis viibides on nad nutnud, tülitsenud ja seksinud — päris palju. (Täitsa kummaline, kuidas kaotusehirm võib taas süüdata kire.) Gillian ja Costa seisavad nüüd uuesti — nagu mu kolleeg Terry Real ikka ütleb — näoga teineteise poole. Just nagu me teeme siis, kui oleme äsja armunud, enne kui sätime ennast paarisuhte argipäevas teineteise poole küljetsi.

Iga reetmine oli kunagi armulugu

Partneri kõrvalsuhte avastamine võib haarata kogu tähelepanu. Isegi sellisel määral, et me kipume unustama, et tegu on ju selle paari suurema loo üheainsa peatükiga. Millalgi annab ägedaloomuline trauma aga järele ja algab paranemisprotsess, mis võib kesta lühemat või pikemat aega ning toimuda kas koos või eraldi. Šokk nöörib hinge kinni, just nagu hoop vastu kõhtu. Minu ülesanne on aidata paaril uuesti hingata ja näha ennast oma suhte suuremal pildil, väljaspool neid ümbritsevat tuleproovi. Alustuseks — mõnikord isegi esimeses teraapiatunnis — palun ma, et nad räägiksid mulle, kuidas nad üldse kohtusid, kust nende suhe pärineb.

Kui Gillian ja Costa tutvusid ja armusid, õppis neiu viimasel kursusel õigusteadust. Costa ilmus mootorrattaga raamatukogu ette ja kutsus ta sõitma. Gilliani võlus mehe julgus, galantsus ja soojus ning eksootiline aktsent, millega ta kõike seda väljendas. Iseendalegi üllatuseks hüppas Gillian sadulasse.

Õrnusega kirjeldab naine nüüd Costat sõnadega, et mees on „nagu vulkaan” — ta ei karda konflikte ega vastuseise ja tema elujanu on pöörane. Gillian iseloomustab ennast pigem lepitajana, kes kaldub pragmaatilisuse poole. „Costa tegi mulle head,” ütleb naine. „Ta muutis mind julgemaks, nii et ma suutsin Uus-Inglismaa korralikkuse maha raputada ja spontaansemalt käituda.”

Enne Costat oli Gillian olnud kihlatud Craigiga, peenes ülikoolis õppinud ärijuhtimise magistriga, kes valmistus oma inimene reetis mind ja ma sain haiget” või: „Ma ei hakka enam kunagi kedagi armastama.” Aga need naised ei suuda kumbki seda erinevust näha. Nende meelest pakub maailm kahte valikuvõimalust — teha haiget või saada haiget. „Ma oleksin pidanud jääma karmiks lipakaks,” sõnastab selle Lailani. „Lipakale ei saa keegi haiget teha.”