“Olen 56aastane ja olnud abielus 23 aastat. Viimastel aastatel, kui meie lapsed kolisid ära, ei ole minu ja mu abikaasa suhe enam endine. Me käime teineteisele närvidele ja ma ei mäleta, millal me viimati seksisime.

Olen mõelnud juba mõnda aega temast lahutada, aga kardan. Seejärel tuli karantiiniaeg ja kuigi proovisime teineteise teelt eemale hoida, muutusid asjad neli kuud kahekesi kodus istudes hullemaks. Minu jaoks näitas see selgelt, et peame oma abielu lahutama.

Aga, mõned nädalad tagasi mu abikaasa koondati. Ta oli täiesti löödud. Ta oli selles ettevõttes terve oma elu töötanud ja on nüüd depressioonis. Nüüd ma mõtlen, et ei saa teda jätta, sest see oleks õel.

Samas olen nii õnnetu ja tunnen end kui lõksus. Mida teha?”

Lugeja, mida sina sellises olukorras teeksid? Kas iseenda õnn on teise omast olulisem?