Tol korral olin paar nädalat ise Sohni asjad voodi peale valmis pannud, sest ta tegi kuni viimase minutini remonti. Just sellel pühapäeval otsustas Sohni ise oma asjad kokku otsida ja kotti pista. See ülesanne ei olnud kergete killast, sest elasime toona jätkuvalt veel kastides. Meil oli puhaste riiete kastid, kus paiknesid igapäevaselt kasutuses olevad riided. Pusad, kampsuni ja mitte nii väga lemmikud riideesemed asusid kohvris. Sokid olid kastis, kuid eraldi valgetes kilekottides-minu sokid, Sohni sokid ning kaaslaseta sokid. Hunnik pesu oli veel pesurestil ootamas oma järjekordset reisi KASTIDESSE.

Enne Sohni ära minekut hakkas küsitlemine pihta, sest ma pidin kindel olema, et ta ikka midagi maha ei unustaks. Teate küll, oled võtnud ühe ülesande enda täita ja kui see taas sinult üle võetakse kaob sul kontroll. Umbes sellise tunde see minus tekitaski.

Mina: "Sokke pakkisid ikka piisavalt kaasa?"

Sohni:"Ja sai küll."

Mina: "Mitu paari?"

Sohni: "Sai piisavalt!"

Mina: "Bokserid ikka said kotti?"

Ups, ma küsisin seda üsna kõvahäälselt meie trepikojas. Tore, naabrid ka raudselt kuulsid.

Sohni: "Kuule ära ole nagu ema!"

Ja siin oligi piir ületatud. Pisike apsakas. Teate miks, sest Sohni arvates, kui naine käitub mehega liialt emalikult, siis tekib meestel blokk. Jäin hetkeks mõtlema, et mis blokk siin ikka tekkida saab. Just vastupidi see on ju tore, kui keegi hoolib sinust. Või ma olen milleski valesti aru saanud? Tundub, et olen, sest Sohni teatas, et ükski mees ei taha emaga magada. Mu roosad prillid langesid, sest polnud eales varem sellele lähenenud taolisest vaatenurgast. Tabav, Sohni, see oli tabav.

Siinkohal suhtenõuanne number üks: naised ärge ematsege oma meestega, see tapab kire.

Suhtenõuanne number kaks: kui su mees tahab iseseisev olla ja hoolitseda oma asjade eest, siis hoia eemale ja ära mine kõike ette-taha ära tegema (välja arvatud juhtudel, kui mees palub sinu abi). Pärast kurdad veinipokaali taga oma sõbrannale, et oled saanud endale suure diivanikaunistuse.

Ok, läksin tol korral ise ka natukene liiale, eriti selle asukohaga, kus küsida lisaküsimusi. Asjad said enne ärasõitu meie vahel klaaritud ja ma enda peas andsin lubaduse, et ei ole mingi ülihoolitsev naine, never ever, enam. Unustabki midagi maha, siis küll ta järgmine kord selle kaasa võtab - lihtne!

Jõudis kätte järgmine nädal ja taaskord pühapäev. Sohni oli ametis oma asjade pakkimisega. Ma ei seganud vahele, ei teinud piuksugi. Toimetasin köögis, kui järsku kuulen Sohnit hüüdmas: "Ega sa mu püksirihmast midagi ei tea? Kus puhtad käterätikud on?"

Olin hetkeks kõhkleval seisukohal, sest Sohni öeldu kumises ikka veel mul peas. Ja siis.....

Sorry mees, ei saa aitada. Tõesti ei saa.