Kuiv, kõva, suurte tükkidega värvitaim (madarajuured, kuivatatud marjad) on vaja peenestada. Kõige lihtsam on seda teha kohviveskis. Parim peenestatuse aste on umbes sama mis kohvilgi.

Muna katmine värvitaimega

Peene taimepuru (koore- ja õiepuru, jahvatatud juured-marjad) pealekandmiseks on kasulik munad enne märjaks kasta, siis ei pudene juba peale kantud värv teiste munakülgede katmise ajal kohe maha.

Värvi annab eelkõige vastu muna koort olev taimeosa, juba väga õhuke mingi teine taime kiht ei lase värvainet munakooreni. Moosi ja värskete marjade pealekandmisel pole muna märjakstegemine vajalik.

Juhul, kui muna peal on mõni lilla või punane linnuvabriku tempel, on see vaja enne maha kraapida. Edukalt saab seda teha abrasiivse küürimispasta või ka saviga.

Eriti uhke muna võib saada mitme erineva taime laike koorele kandes.

Värvitaimedega kaetud muna tuleb mässida õhukesse riidetükki või paberisse. Peene puruga värvimisel peab riie tihe olema (sits), marli ei sobi. Ajalehe kasutamisel ei tohi trükikirja lasta vastu muna pinda, sest see kleepub üsna hästi peale.

Muna pinnale saadav muster sõltub köitmise tugevusest.

Kui riide või paberi ja munakoore vahele jääb palju ruumi ning värvipuru saab seal keemise ajal veidi ringi ujuda, saame siulavaseservaliste (akvarelsete) laikudega muna.

Kui värvipuru (või moos, sibulakoored) on tihedalt vastu muna surutud, saame teravapiirilise mustriga (täpilise, joonelise) muna.

Riidega on raskem mustri teravust juhtida, paberiga aga õnnestub see väga hästi.

Kui keerata muna kuiva paberi sisse ja seejärel paber kergelt niidiga kinni siduda, tuleb sulavalaiguline muna, kui aga pärast esimesi niidikeerde paber märjaks kasta (koos munaga vette asetades) ja seejärel tugevasti ja rohkelt kinni siduda, saame täpilisema muna (kui just õrn muna kõva sidumise ajal kogemata kogelmogeliks ei muutu).

Muna keetmine

Kui esimesed mässitud munad kohe keema panna, saab sidumisniiti korduvalt kasutada.

Mune võib keeta ka värvitaime keeduvees (värvileemes) või paksus värvitaime supis. Sel juhul saame ühtlaselt ühevärvilise muna.

Hapus marjamahlas ja moosis aga munakoori siniseks keeta ei saa - nende suur happehulk söövitab kohe värvunud pinnakihi ära ja isegi mustikamahlas jääb muna peaaegu valgeks.

Munakoore värvumise tugevus sõltub keetmise kestusest. Poolpehmele munale saab ereda värvuse vaid vähestega: mustika ja kuremarjaga, sibulakoortega ja ehk ka pähklipuuga. Mida kauem keeta, seda tugevamini munakoor värvub.

Lühim aeg, millega võiks arvestada, on kümme minutit. Parem oleks aga mune keeta 15-20 minutit.

Mida paksem on mähis muna ümber, seda kauem tuleb (ja võib) keeta, sest munder takistab soojuse jõudmist munani ja seega ka värvaine kinnistumist ning muna küpsemist.

Allikas: Maakodu 3/1993