Olles raamatu läbi lugenud, pean tunnistama, et vaatamata sellele, et olen üsna tihe metsas käija, vaatlesin seekord metsa teistmoodi kui varem ning püüdsin rohkem kohal olla ning metsa ja metsaelu tunnetada, metsast saabudes oli sees mõnus rahu ja kerge rammestus, õhtul tuli suurepärane uni.

Mida kirjutab raamatus autor metsakümbluse kohta?

„Meid ümbritsev õhk on mõnes mõttes vee sarnane. See liigub voogudena ja võib tulla lainetena; näeme seda pilvemustrites, mis hõljuvad taevameres. Selleski elutsevad oma ökosüsteemid: tuul kannab endaga helkivaid ämblikuniite, putukaid ja linde, õietolmu ja lendlevaid seemneid, pinnaseosakesi ja seeneeoseid. Heli rändab ja levib infokihtidena. Selles ja muuski mõttes on atmosfäär üsna ookeani sarnane. Meid ümbritsev õhk on ookean, milles oleme alati kümmelnud.
Metsakümbluse käigus saavad meie meeled küllastatud metsase maastiku voolava, meretaolise õhustiku erilistest omadustest. Soovitav on metsas liikuda aeglaselt, et meie meeled saaksid keskenduda kõigile viisidele, kuidas elav mets meid ümbritseb ja puudutab. Pöörates tähelepanu oma meeltele, vaigista oma sisemised mõtted, see toob su praegusesse hetkesse, kus saad paremini vastu võtta kõike, mida metsal on sulle pakkuda, lastes sel endas settida. Kui pakud metsale iseendas ruumi, toetab see su keha tervist ja heaolu.

Metsakümblus pole sama mis matkamine. Metsakümbluse sihiks pole kuhugi minna, vaid olla siinsamas. Tempo on aeglane. Keskendud oma sidemele ja suhtele metsaga.

Metsakümblus ei pruugi olla sagedane ettevõtmine, aga kui see regulaarseks muuta, siis mõistame selle täit kasu. Sageli on nii, et pole võimalik igal nädalal metsas käia, kuid ajapikku õpime me metsakümblusest saadavat head tunnet pisutki kauem säilitama. Me avastame ajapikku lihtsaid viise, kuidas oma sidet inimülese loodusmaailmaga üha uuendada ja süvendada“.

Mis see metsakümblus siis täpsemalt on ja kuidas meie tervist mõjutab?

Autori sõnul arenes meie liik välja puude vahel ning savannides, kus mets kohtub rohumaaga. Juba ammusel ajal õppisid meie kehad saama kasu puude väljahingatava värske hapniku ja muude ühendite sissehingamisest, mis teeb head meie meeleolule, südamele, vaimsele võimekusele, immuunsüsteemile ja muulegi.

Valdur Mikita kirjutab raamatu sissejuhatuses: „Nüüdisaegse inimese vanuseks hinnatakse tänapäeval umbes 300 000 aastat. Sel ajal ilmus maailma Homo sapiens — ligikaudu sellise välimuse ja vaimse suutlikkusega, nagu me teda tänapäeval tunneme. Aafrika metsaservad, savannilaadsed maastikud ja hõredad puistud vormisid tänapäeva inimese. Nii võib öelda, et puisniitudel oli inimese psüühika ja vaimulaadi kujundamisel võtmeroll — need mõjusid evolutsioonis turgutavalt meie kaugete esivanemate närvisüsteemile. Ligikaudu 99% oma eksistentsist on inimene küti ja korilasena elanud metsarohkes ümbruses. Seepärast on metsaminek naasmine oma päriskoju, kummardus kaugete esivanemate suunas.

Võib-olla kusagilt sellest ajast pärineb meie alateadlik tung hoida suurte puude ligi. Taimsete eluvormide lähedus on rahustav ja teraapiline. 1980. aastatel otsis Jaapan ideed, kuidas linnastuv ja loodusest kaugenev inimene taas metsa viia. Selle tarvis loodi üle Jaapani mitukümmend metsakümbluse (jaapani keeles shinrin-yoku) keskust, mille eesmärgiks oli ühendada jaapani rahvausust pärinev šintoisitlik praktika tänapäevase teadusuuringutel põhineva tervisekäitumisega. Katse ühendada iidne kultuur kaasaegse inimese maailmapildiga langes viljakasse pinnasesse ja tänapäeval on ilmunud kümneid raamatuid jaapani metsakümbluse kohta, lisaks sadu teadusartikleid. Üks konkreetne lisaväärtus, mida selline ettevõtmine kaasa tõi, oli suur rahvusvaheline huvi metsa ja tervisega seotud teadusuuringute vastu.

Uuringud näitavad, et metsaskäik mõjub iseäranis hästi inimeste vaimutervisele, depressioon ja ärevushäired saavad metsas leevendust. Metsakõnd tugevdab inimese immuunsüsteemi ja mõjub hästi südame-veresoonkonnale. Need muutused toimuvad füsioloogilisel tasandil ega sõltu üldjuhul sellest, millist kasu usub inimene ise metsas jalutamisest saavat. Lisaks eelistavad inimesed millegipärast just vanu metsi ja küpseid kooslusi, see on välja tulnud ka eesti metsavaadete uuringus. Inimesed hindavad vanu ja võimsaid puid ning põlised loodusmetsad näivad meile teadmata põhjusel olevat ka teraapilise iseloomuga.“

M. Amos Clifford juhatab lugejad teemasse: „Metsakümbluse puhul on mets meie koostööpartneriks. Üks metsakümbluse filosoofia nurgakive, mille juurde metsakümblejad üha uuesti naasevad, peitub ütluses: „Mets kaitseb su seljatagust.“ Kuigi peame ise pingutama, saame mõneti paradoksaalsel kombel kõige rohkem kasu just sellest, kui laseme end metsa embuses lõdvaks. Sellest tõuseb kasu mitmel moel. Mõningaid neist puudutame selles raamatus, teised jäägu sinu avastada.“

Raamatus leidub palju harjutusi, mida metsas sooritada. Üks põnevamaid on kindlasti teerituaal, millel ka pikemalt peatutakse, see rituaal on isegi kogenud Eesti metsasõpru kulmu kergitama pannud, et peaks ka ära proovima. Lisaks on veel palju huvitavaid harjutusi, osa neist on sellised, mida enamik eestlasi metsas iseenesest teevad, nagu näiteks pikutamine ja pilvede vaatlemine, aga on ka selliseid, mille peale ei tule, mõned tunduvad naiivsed, teised naljakas, paljud aga põnevad, metsa saab nende abil kindlasti paremini tundma. Eestis on metsakümblust lihtne teha, kui päris sügavasse padrikusse minna ei taha, siis on meil olemas terviserajad (terviserajad.ee), mida läbides saab väga edukalt metsakümblusega tegeleda nii, et peale mugavate jalanõude mingit erivarustust kaasa võtta vaja ei ole. Rajad asuvad nii linnades kui ka linnast väljas. Tallinnas näiteks on lausa 29 terviserada ning Tartus 6, aga üldiselt on kogu Eesti kaetud, nende kohta on info veebis kergesti leitav. Nii saaks värskendavaid metsakümblusi teha ka lõunapausidel või lühikesel õhtusel jalutusel.