Tänases olukorras, kus vanaaegsed käsitööoskused taas ära kuluvad, tuleb kasuks ka teadmine, kuidas võid tehakse. Väga lihtsalt öeldes, tuleb koort kloppida seni, kuni koorest saab või.

Kindlasti oled sa muuseumis näinud võikirnu ja hiljem taludesse ja mõisa meiereidesse tekkinud võimasinat. Usutavasti on sealsamas muuseumis selgitatud, et või tegemise käigus tekib ka pett. Tänapäeval on seadmed muutunud moodsamaks, käsitsi keegi enam võid ei valmista. Koor muutub masinas kokku löömise tagajärjel kreemiseks võiks ning koorest eraldub võipiim, mis ongi pett.

Heas majapidamises ei lastud millelgi raisku minna. Kui vanasti talumajapidamistes veel käsitsi võid valmistati, kasutati alati ka kogu saadud võipiim ära. Jõukamates taludes, kus petti oli rohkem, pruugiti seda nii janukustutuseks kui ka söögikõrvaseks.

Maitsev ja kasulik

Pett on veerikas ja suurepärane janukustutaja. Tänu veerikkusele sobib seda pruukida organismi veetasakaalu hoidmiseks peale sportimist spordijoogina. Kuna petis leiduv vesi on seotud peamiselt valkudega, imendub ta soolestikust aeglaselt, mistõttu on ta ideaalne janukustutaja.

Pett on madala rasvasisaldusega, valgurikas, toitev ja näljatunnet peletav. Tänu madalale rasvasisaldusele, sobib hästi saleda joone järgijatele.

Sellega aga peti head omadused ei piirdu. Võipiim sisaldab inimorganismile vajalikke fosfolipiide, neist eelkõige letsitiini. Või valmistamisel purustatakse rasvaterakeste membraanid ning nende kuhjumisel tekib või. Letsitiin koos piimasuhkruga jääb aga võipiima koostisesse. Letsitiini kutsutakse ka „mäluvitamiiniks“.

Aga kuidas seda tarbida?

Rõõsk võipiim, nii nagu nimigi ütleb, on värske, rõõsk. Vanadel aegadel tehti taludes rüüpeid. Näiteks ivajoogi valmistamisel puistati rukkijahu kuuma vette, segul lasti soojas hapneda ja hiljem lisati sellele maitseomaduste parandamiseks rõõska võipiima, mis segus samuti hapnes.

Aga võis ka teisiti teha. Veidi rukkijahu lisati keeva vette, segati ja oodati, kuni jahu põhja sadenes, ning pindmine vedelik kallati juurde rõõsale võipiimale, mis hiljem hapnes.

Lõuna-Eestis tehti kord nädalas kindla talutoiduna rõõsa petipiimaga tanguputru. Tänapäeval sobib pett imeliselt ka hommikupudru keetmiseks.

Traditsiooniline petipiim on levinud paljudes India, Nepali, Pakistani ja Araabia regioonides. Nepaalis nimetatakse petipiima mohiks ja see on paljudes Nepali kodudes tavaline jook. Seda serveeritakse pereliikmetele ja külalistele koos söögi või suupistetega. Paljudes peredes pakutakse seda röstitud maisiga. Eesti kontekstis tähendab see, et värske võipiim sobib suurepäraselt näiteks hommikuhelvestega.

Euroopas rännates oled kindlasti märganud lettidel toodet nimega „buttermilk“. Tegemist on petiga, mis on kauplustes müügil maitsestatud kujul. Pett võimaldab eksperimenteerida kodus. Lisades erinevaid mahlu, puuvilju ja köögivilju, saab imemaitsva smuuti või kokteili.

Kas teadsid?

  • 1 kilo või valmistamise käigus tekib 1 liiter värsket võipiima.
  • Letsitiin on tähtis närvirakkude toitaine, mistõttu ta soodustab mälu- ja kontsentreerumisprotsesse.
  • Lisaks aitab letsitiin hoida vere normaalset kolesteroolitaset, parandab naha üldseisundit ja pidurdab isegi juuste väljalangemist.
  • Letsitiin on samuti peakomponent ajukelmes, varustab lihaseid ja närvikudesid hapnikuga.
  • Letsitiin aitab hoida maksa tervena, ennetades rasvade ladestumist maksas ja ta osaleb ka detoksikatsiooniprotsessis, taastades ühtlasi maksa funktsioone.
  • Letsitiin on suureks abiks ateroskeloosi ennetamisel.
  • Ta aitab ka ennetada sapikivide moodustumist.