Ajal, kui Margusega juttu ajame, on muidu tavaline intensiivravi­osakond töötanud isolaatorina vaid nädala. Kõik on väga teistmoodi kui tavaliselt. Alates patsientidest, lõpetades töökorralduse, erireeglite ja logistikaga. Kohti on siin intensiivravi vajavatele koroonaviirusega patsientidele 14, kuid praegu pole kõik täis.

Varem pole regionaalhaigla nakkushaiglana töötanud, seega tuli nüüd teha suuri ümber­korraldusi. Näiteks ei ole koroona­haigetega tegelevad osakonnad enam läbikäidavad, nagu varem tavaosakonnad olid. Seintesse oli vaja teha uusi ukseauke ja panna mõned senised läbipääsud kinni. Läbi mängiti ka uued liikumisteed, mida mööda peavad liikuma haigla töötajad ja neile vajaminevad tarvikud. “Me tegime 3 nädalat eeltööd, et COVID-19 intensiivravi osakond avada, ja tegelikult oli see aeg pingelisemgi kui praegune töö. Algul, kui meil ei olnud patsiente, kuulasime ja lugesime, mis toimub mujal. Oli väga palju küsimusi ja pähe kippusid mõtted, et mis saab. Tundmatu olukord on hirmutav,” räägib Margus. “Praegu oleme juba harjunud... nii palju kui selle olukorraga üldse saab harjuda. Elame päev korraga.”