Kertu ja Uku on abielus olnud üle 20 aasta. Neil on kaks last, kellest vanem on juba täisealine ning oma elu peal. Mõlemad on aktiivsed ja toimekad inimesed, kellel on elus hästi läinud – kodulaen on varsti lõppenud, töökohad korralikud, tutvusringkond suur, terviski hea.

„Ma tean, et meid peetaks tutvusringkonnas musterpereks. Pealtnäha vaadates lähebki meil väga hästi, sest meie elus pole olnud suuremaid kriise, nagu kellegi raske haigus, suhteprobleemid, töö kaotus,” räägib Kertu. 

Kõik tunduks nagu ilus, kuid Kertu ütleb, et igav on. „Mulle tundub, et me liigume sinnapoole, kus meie ühiseks asjaks ajada on vaid noorema poja kasvatamine. Aga ta on 15 ning varsti saab temagi täiskasvanuks. Olen ärevuses, mis siis saama hakkab, sest tunnen, et Ukuga kahekesi on lihtsalt igav,” tunnistab ta. „Ma pole kunagi märganud seda, et meil ei ole tegelikult väga palju ühiseid teemasid, kuid viimastel aastatel on kippunud aina enam nii olema, ja see teeb mind murelikuks.”