„Kellega sa räägid?“ - „Seinaga!“ Millised on rääkimise ohud ja võimalused ja kuidas suhtlusega puntrasse mitte minna
Kas oled märganud, et rääkides ei vaheta sa mitte mõtteid, vaid püüad teisele midagi selgeks teha? Jutt jookseb sohu ja räägiks nagu seinaga. Vahel võid isegi oma lähedaseimaga pidada paralleelseid monolooge, mis lõikuvad vaid teoreetiliselt…
Hiljuti sattusin kuulma tragikoomilist lugu sellest, kuidas suhtlus võib puntrasse minna. Meeleolukal üritusel sattusid vastu hommikut esmapilgul ühemõtteliselt tantsu keerutama mees ja naine. Tantsimine on ikka ju evolutsiooniliselt ja eriti meestele sissejuhatus teadagi milleks. Nii paistis välja ka asjaosaliste käitumisest. Istuti siis korraks maha ja mees ütles pilku maha lüües välja oma tõelise tagamõtte. “Sai nüüd ikka korralikult tantsu keerutatud, aga tegelikult tahaksin ma rääkida. Mul on raske leida kedagi, kellega oma mõtteid jagada, ja sõpru on mul ka napilt. Kas me võiksime sellest rääkida?”
Tantsupartner oli avaldusest ilmselt päris segaduses, sest ta polnud päris samal lainel... “Ahah,” oli kõige konkreetsem vastus sellisele hinge avamisele. See lugu pani mõtlema, et kas tõesti on partnerit päris vestluseks raskem leida kui füüsiliseks kontaktiks.