Foto: Kristjan Järv
Miks alustada just nüüd ja praegu võitlust ülekilodega, selleks on igal inimesel oma põhjus. Mõnda häirib pidev probleem rõivapoes, mõni aga peab ära käima elu mustimas augus.

Selge on, et harjumusi muuta ei ole sugugi lihtne. Kuid kogunenud ülekilodest jagusaamiseks lihtsalt pole muud võimalust – sa pead lõpuks loobuma toitumisharjumustest, mis sulle kilod külge kasvatasid. Võimalik, et need on sul pärit juba lapsepõlvest.

Just nii on olnud 23-aastase Janeli Nielsoniga, kes oli juba sündides suur – 4,5kilone beebi. “Mu söögiisu oli vanasti nagu hundikutsikal. Ei mäletagi aega, kui oleksin teiste laste või noortega samas mõõdus olnud. Lootsin ikka, et küll ma välja kasvan ja beebipekk kaob, aga võta näpust – põhikooli lõpuks kaalusin juba 123 kilo ehk rohkem kui praegu,” räägib Janeli. Muidugi käis ta juba teismelisena kaalumuredega arsti juures, kuid ei saanud sealt meelepärast nõu. “Eks ma lootsin muidugi kuulda, et mul on mingi müstiline haigus, kas vitamiini- või mõne muu aine puudus, ja kõik saab ruttu korda. Arst aga soovitas mul rohkem liikuda ning vähem magusat ja saiu süüa. Pärast arstilkäiku oli mul juba üsna ükskõik, mis mu kehaga toimub.”

Elu läks edasi ja Janelil jõudis kätte pingeline ülikooli lõpetamise aeg. Seminari- ja lõputöö kirjutamise ajal kogunes juurde veel 10 kilo ja möödunud aasta jaanuaris näitas kaal 145. “Ulme! Olin sattunud sügavasse depressiooni ja kõigest oli täiesti suva. Korduvalt ütlesin endale, et mida ma nii suurena üldse pingutan, sest vanaks ma ju nagunii ei ela. Olin siis vaid 22! Õde ja ema märkasid minu silmanähtavat paisumist ning eemalolekut kõigest ja kõigist.