Foto: Pixabay
Istusime hiljuti sõbrannaga veiniklaasi taga ja rääkisime meestest. “Sa tead, kuidas kutsutakse vaimseid mehi?” küsis minult sõbranna. “Noh, tead küll, neid ravitsejaid, esoteerikuid ja muid abistajaid,” selgitas ta...

Neid, kes telekas ja ajakirjanduse veergudel räägivad ahistavatest suhetest, ebareaalsetest ootustest, vabaks laskmisest, enese sisse vaatamisest, kes korraldavad esoteerikasaalides vägevaid üritusi, mille lõppedes on kõigil kakaovõru ümber suu ja pärg peas. “Kasutatud mehed,” vastas sõbranna ise oma küsimusele, viidates tegelikult selliste meeste “vabale kulgemisele” suhete maailmas. On ütlematagi selge, et naised tahavad selliseid mehi, iseküsimus — milleks?

Mul on sõpruskonnas kolm-neli sõbrannat, kes ei saa minuga õhtul kokku saada, sest nad lähevad “üritusele”. Neil on nädalas vähemalt paar üritust ehk siis kuus kokku kaheksa. Seal mediteeritakse, avatakse tšakraid, jagatakse suhtenõu, räägitakse sisemise mina otsingutest, vaadatakse hubisevasse küünlaleeki, rännatakse. Kui olen uurinud, miks nad sellistes kohtades käivad, siis saan vastuseks enamasti “oo, sa ei tea, kui äge mees neid läbi viib” või “et tead, sel naisel, kes meile neid “asju” räägib, on nii mõnus jutt”. Nojah. Ma pole küll märganud, et nende elu neist üritustest suurt paremaks oleks läinud, pigem on päris elu jaoks neil aina vähem aega ja … see laguneb nende endi silme all.