Wing tjun’iga saab tegeleda noorest east kuni kõrge vanuseni ja see sobib väga hästi ka perekonna ühiseks harrastuseks. Aivar Kullamaa
Kes soovib enesekindlust juurde saada ja õppida enesekaitsevõtteid, kuid ei soovi pidada pikki duelle poksiringis või rassida keha-keha-kontaktis maadlusmatil, võiks pöörata pilgu Lõuna-Hiina lühikese löögi võitluskunsti wing tjun’i poole.

See on ala, kus võitlus­situatsioon lahendatakse silmapilk, vaikselt ja loomulikult – siin ei ole higist üks ühe vastu duelli, üles pumbatud lihasmasse, on aga üks või kaks väikest liigutust, millega tõrjutakse vastane eemale viisil, et ta enam uuesti ei ründa. Kuidas on see võimalik? Kui vaadata wing tjun’i meistreid, on selge, et võitmiseks ei pea tingimata olema kallaletungijast suurem ja tugevam, vaid pigem osavam, targem, kiirem, enesekindlam.

Suurim Vana-Hiina sõjastrateeg Sun Tzu kirjutas 6. sajandil, et kui tunned ennast ja oma vaenlast, oskad võita sada lahingut. Kui tunned iseennast, aga ei tunne oma vaenlast, toob iga võit kaasa hävingu. Kui sa ei tunne ei iseennast ega oma vaenlast, hukkud esimeses lahingus.

Kui sa ei tunne ei iseennast ega oma vaenlast, hukkud esimeses lahingus.

Wing tjun’i lähtekoht ongi, et alguses tuleb õppida tundma iseennast, tunnetama oma liigutusi ja valdama teadvust ning seejärel tunnetama vastast, aduma tema liigutusi ja järgmisi samme. Toore jõu ja rapsimise asemel on tähtsal kohal tulemuslik tegutsemine, spetsiifilised oskused, nagu vastase jalgealuse ehk “juure” võtmine, aga ka oskus vastase külge “kleepuda” ja teda selle kaudu kontrollida. Wing tjun annab kinnituse, et inimene ei pea olema suur jõult, vaid vaimult. Mida ei saa jõuga, seda saab nõuga, sest treeningute põhirõhk on spetsiifilise ja kohati ka väljast vaatajale märkamatu ehk sisemise kehatehnoloogia arendamisel. Kui oled innukas ja järjekindel harrastaja, tuleb päev, kui võidad võitluse ülemäärast füüsilist jõudu kasutamata.

Alguses tuleb õppida tundma iseennast, tunnetama oma liigutusi ja valdama teadvust.
Aivar Kullamaa

Sobib igaühele


Tallinlanna Krista Tüksammel sattus wing tjun’i treeningule seitse aastat tagasi. Tal oli küll juba varem olnud soov õppida enesekaitseks mingit võitluskunsti, aga kunagi oli ühiskonnas arusaam, et see pole tüdrukute jaoks ikka õige asi. Aastad läksid, Eesti sai uuesti iseseisvaks, alateadlik huvi võitluskunstide vastu püsis. Õhtuti pimedal tänaval kõndides tundis Krista aeg-ajalt kõhedust ja väikest kahetsust, et ei oska vajaduse korral ennast kaitsta. “2012. aasta sügisel tegin lõpuks otsuse, et tahan õppida enesekaitset, ja umbes samal ajal tuli internetis Cherry portaalis mulle ette kuulutus, et “Tule ja proovi wing tsun’i!”. Mul ei olnud õrna aimugi, mis see endast kujutab,” meenutab Krista. “Aga otsustasin, et lähen kohale. Selgus, et see oli hoopis midagi muud, kui oskasin arvata.”

Kõrvaltvaatajale tundub, et inimene justkui ei teegi midagi, aga vastane lendab minema.

Kui Krista oletas, et ees ootab suur füüsiline pingutus, tõenäoliselt löömine ja tagumine ja kes teab, võib-olla saab ka haiget, siis tegelikkus oli hoopis teistsugune. “Oli palju koordinatsiooniharjutusi ja seistes “vormi” tegemist (mõiste “vorm” tähendab võitluskunstides teatud arvu organiseeritud liigutusi, mis sisaldavad konkreetse süsteemi tehnikate põhiliigutusi, mida on vaja harjutada, mõtestada ja kehamällu jäädvustada – toim). Ka ei olnud kohe otsest kontakti teiste trennikaaslastega. See on täiesti teistmoodi kui Tai poks, karate või muud füüsiliselt intensiivsemad alad. Aga jäin sinna aastateks ja mulle väga meeldib,” rõhutab Krista. Tema arvates sobib see väga hästi nn tüüpilistele, veidi külmadele eestlastele, kes ei taha sellist lähikontakti, nagu on näiteks maadluses. Wing tjun’i puhul püütakse jääda püsti või tulla kohe püstiasendisse. See ei ole kindlasti võitluskunst, mida teed kolm kuud ja asi on selge. Seda võid Krista sõnul harrastada aastaid, vahe­peal on tunne, et juba oskad midagi, aga siis saad aru, et väga palju on vaja veel õppida ja harjutada. Tähtis on oma keha tunnetamine ja sisemise jõu treenimine.

Vaim on tähtsam kui jõud

Kui Krista seitse aastat tagasi treeninguid alustas, oli programm praegusest veidi erinev, nimetuski oli wing tsun. Nüüdne uus süsteem keskendub just sisemise energia ja vaimu tugevdamisele. “See on tegelikult treeningu keerulisem osa, eriti närvilisematele inimestele, sest on staatilist seismist, tunnetamist, kuidas energia su sees voolab. Sa pead õppima seda kasutama enda kasuks, sõltumata sellest, mida teeb vastane.”

See on täiesti teistmoodi kui Tai poks või karate.

Kõrvaltvaatajale tundub, et inimene justkui ei teegi midagi, aga vastane lendab minema. “See on sisemine tugevus, mis nõuab keskendumist ja pühendumist,” selgitab Krista. “Sa ei tohi olla pinges, ei ole vaja kasutada toorest ja kontrollimatut jõudu, tuleb “kleepuda” vastase külge ja siis vastast omatahtsi suunata. Kleepumine tähendab kontrolli vastase keha üle, tunnetamist, mis ta järgmisena teeb, et seda ennetada ja ära kasutada. Ma arvan, et suudaksin ennast nüüd vajaduse korral kaitsta, samuti on andnud treening rohkem julgust ja enesekindlust.”

Treenitakse Tallinnas kaks korda nädalas korraga kaks tundi. “Seda on muidugi vähe, mistõttu peab ka kodus harjutama, just nn staatilist seismise osa ja lõdvestusharjutusi liigeste avamiseks. Korduvalt tuleb teha ka vorme. Oluline on, et see kõik jääks lihasmällu.” Trennis harjutatakse keha, hingamise ja teadvuse arendamise tehnoloogiaid, rünnakule vastamist, õpitakse ka löömist, eri olukordade lahendamist jne.

Krista hindab kõrgelt seda, et kui inimestel on väga kiire, on raske rahuneda või lõõgastuda, siis trenni minnes peab kõik selle ära unustama. Vähem tähtis ei ole ka see, et ükskõik kui vana, noor, pikk või lai sa ka pole, selle alaga saad alati tegeleda. “See ei võta väga võhmale. Ka lapsed võivad seda julgelt teha – näiteks meil käib trennis üks isa koos teismeliste lastega,” märgib Krista. 


Krista suudab ennast nüüd vajaduse korral kaitsta, samuti on andnud treening talle rohkem julgust ja enesekindlust.
Aivar Kullamaa