“No nii, parem munasari on omadega õhtal ja vasak veel hingitseb!” Nende sõnade saatel ulatab naistearst mulle mingi voldiku. Arst on meeldiv ja lubab toeks olla. Ma ei saa tema dramaatikast aru. Kui aga ühel päeval selja ära tõmban ja leban maas nagu kirjamark, on muutuste aeg käes. Roomates tualetti nagu jalutu lendur Maresjev, saan aru, et mingi jama on minuni jõudnud. Helistan spordiarstile, kes käsib end läbi valu püsti ajada ja tulla järgmisel päeval vastuvõtule. Seda ma ka teen ja mind keeratakse ­õigeks. Vastutasuks annan sularaha ja lubaduse teha harjutusi.

Jama jama otsa


Järgmisel päeval marsin tööle. Ilmselt on see viga, sest mu organism otsustab teha korrektiive. Süda klopib ja vererõhk on laes, kõrvad undavad ja olemine pole kiita. Igaks juhuks ostan vererõhu mõõtmise aparaadi. Tean küll, et valu tõstab vererõhku, aga ikkagi tekitab see ärevust. See kergitab omakorda vererõhku ja soodustab pulsi kiirenemist. Olen karussellil, millelt maha ei saa. Silmamunad on valusad ja musttuhat konti valutab. Tajun, et olen stressis ja üks jama soodustab teist. Perearst vaatab mind pika pilguga ja teatab, et nüüd teeme kõik analüüsid ja “selle näoga” ta mind tööle ei lase, käsib aja maha võtta ja kodus taastuda.

Ta püüab lohutada, aga mind ei aita teadmine, et ka temal diagnoositi klimakteeriumi alguses kõrgvererõhktõbi. Olgem ausad, tuju ei paranenud, vaid pigem sai tumedama alatooni. Ja me ei räägi nendest seksikatest hallidest varjunditest. Mulle ei ole argument, et mu perearst sööb rohtusid. Ma tahan teada, mis minul viga on.