Laias laastus jagunevad luumurrud kaheks: traumade tagajärjel tekkinud murrud (mitmesugused sporditraumad, batuudiõnnetused, tõukeratastega kukkumised jne) ja stressimurrud. Viimased tekivad pideval ülekoormusel ja on levinud rohkem näiteks pikamaajooksjate seas. Sellisel puhul ei murdu luu trauma tõttu, vaid lihtsalt mingil hetkel annab järele.


Omaette teema on vanema­ealiste luumurrud, mida seostatakse osteoporoosi ehk luuhõrenemisega ning mis tekivad tüüpiliselt kukkumise tagajärjel. “Inimene ei kuku, sest tal on luud hõredad, vaid seetõttu, et tema lihased on nõrgad ja tasakaal vilets..."