“Väsinult,” tunnistan. Viimased nädalad on olnud väga intensiivsed: palju suhtlemist ja erakorralist asjaajamist. Nüüd, istudes Nõmme tervisekliiniku diivanil, langeb stress kaela nagu kosk.

Hetke täidab muusika, mille Helen on meile valinud. Sel muusikal pole sõnu, on vaid pillihelid, mis rahulikult voolavad.

Igasuguseid pille näen ka meie ümber. Kõige klassikalisem instrument on ksülofon, kuid enamik pille on pisut ebatavalised. Mitu eri suuruses pudelkõrvitsat, marakas, vihmapill, väikesed trummid, puust voolitud konnapillid ja mida kõike veel.

“Kas siin ruumis on midagi, mis sind kõnetab?” küsib Helen.

Pilk jääbki kohe kinni, aga mitte pillidele, vaid maalile, mis ripub seinal. Sellel on meri, üks laid ja esiplaanil hulk rannarohtu. Tean täpselt samasugust kohta Muhu saarel, kuhu ma harilikult vähemalt korra kuus sõidan, et olla oma sünni­perega koos.

Nii ma Helenile räägingi – lisades, et sealsamas rannas on hea kalapüügikoht. Olen seal saanud haugi ja kokre.

“Millal sa viimati kalal käisid?” uurib Helen, tehes märkmeid oma kirjaplokki.

Vaatan pilti, vaikne muusika kõrvus, ja tunnen, et sees liigahtab. Tõesti, millal see oli? Praegu ei tohigi minna, aga enne seda?

Võib-olla sügisel,” vastan. Ja kuuldes oma vastust, vasardab peas, miks nii. Miks ma ei võta rohkem aega maha? Miks ma muretsen nii palju oma kohustuste pärast?

Jaga
Kommentaarid