Agne Aija. Aivar Kullamaa
“Elasin kaks kuud kui mustas augus. Ainult magasin, võtsin rohtu… Isegi koeraga väljaminek oli suur eneseületus,” kirjeldab Agne Aija oma läbipõlemist. Nüüd, mõni aasta hiljem, ütleb ta, et see kogemus aitas tal saada paremaks juhiks – ta oskab tööstressi märke selgemini näha.

Agne hakkas küll järgmisel hommikul tööle sõitma, kuid poolel teel mõistis, et pole võimeline mitte midagi tegema, ning suundus hoopis psühhiaatria­kliiniku erakorralisse vastuvõttu. “Ootasin seal ukse taga nuttes neli tundi. Mõni hea inimene käis ja silitas mu pead, mõni tõi vett… Vahepeal helistasin abikaasale ja kontrollisin, kui mõistlikult kõlab karjääri mõttes nii arutu valik. Samas teadsin, et ise ma ennast enam aidata ei suuda,” räägib ta. Edasi tuli kaks kuud musta auku, mille jooksul Agne valdavalt magas. “Võtsin antidepressante ja unerohtu, jõin liitrite viisi teed ja põrnitsesin lakke.”