Foto: Adobe Stock
Rasvumine ja ülekaalulisus on nii meil kui ka mujal maailmas väga tõsine probleem ning liigsetest kilodest tingitud haigused ohustavad üha suuremat hulka inimesi.

Suurem seos terviseriskidega on just kõhupiirkonna elundite ümber kogunenud ehk vistseraalsel rasval. Rasvunutel on veresuhkru­taseme kontrolli mehhanismid tõsiselt häiritud ja neil arenevad kergemini välja nii ateroskleroos kui ka diabeet. 

Süsivesikud ja rasvad

Insuliinitundlikkust parandavad hästi just dieedid, mis arvestavad süsivesikutega. Kui toidus on palju süsivesikuid, siis kaal ei lange. Nimelt kasutatakse toidu süsivesikutest pärit glükoosi keharakkudes kütuseks. Kui seda on aga liiga palju, siis pannakse see tallele. Glükoosi ei mahu keha varudesse palju, mistõttu ülejääk muudetakse rasvaks ja ladestatakse rasvkoesse. Selleks, et sealt rasva kätte saada, peab kehal tekkima vajadus sellest uuesti glükoosi tootma hakata. Mis tähendab, et keha tuleks süsivesikutega pidevalt vähem varustada.

Kuni viimase ajani on osatud kaalu langetada peamiselt kalorivaeseid toite propageerides ja dieeditades. On peetud õigeks väga väikese rasvasisaldusega dieete, mille soovitajaid leidub Eestis veel praegugi. Nüüdseks on aga ammu teada asendamatute oomega-3-rasvhapete kasulikkus ning on aru saadud, et ei ole tark menüüst kõiki rasvu elimineerida, samuti ei ole tervislik toidu kaloraaži pikaajaliselt piirata, sest viimasel juhul ainevahetus aeglustub, tekib toitainepuudus ning pärast dieeti kasvab kaal kiiresti.

Samas on seoses teadmisega, et rasvad ei ole kaalutõusu peasüüdlased, saanud Eestis populaarseks ka liigse rasva­sisaldusega dieedid (piiratakse süsivesikute ja suurendatakse rasvade osakaalu ja kaal langeb). Kasutatakse nn rasvadieete, aga ka valgudieete ja mitmeid muid ühekülgseid dieete, mis jätavad menüüst olulisi toitaineid välja ning liialdavad teistega.