Tihti ütlevad nad seda hetkedel, kui on vaja õigustada, põhjendada või kaitsta vanemate füüsilist ja vaimset vägivalda laste kallal. See ei ole märk sellest, et oleksime vägivallatsejate riik, aga on kindel märk sellest, kui vähe me kasvatusest teame. Oma traumasid õpime idealiseerima moel või teisel.