Sass Henno on kirjanik, kommunikatsiooni­spetsialist ja MTÜ Julge Rääkida asutaja. Foto: Aivar Kullamaa
“Ma olen oma lapsele öelnud, et kui mingi mure on, võib ta mulle alati rääkida,” ütlevad paljud lapsevanemad, kui küsin: “Kas su laps usaldab sind?” Olen ka ise olnud üks neist lapsevanematest, kes arvab, et tema ja ta lapse vahel on täielik usaldus. Sest ma pole oma nelja-aastast iial karistanud, olen teda alati julgustanud ja kiitnud – andnud talle enda meelest kõike, millest ise lapsepõlves puudust tundsin.

Ja siin ongi lõks, millest täiskasvanud tihti rääkida ei julge. Psühholoogid nimetavad seda projektsiooniks. See tähendab, et arvame, et ka teine vajab seda, mida vajame tegelikult ise. Teate küll – kui me ei saanud piisavalt kiita, kiidame teisi. Kui me vihkame alateadlikult ennast, siis arvame, et ka teised vihkavad meid. Sellist nähtamatut projektsiooni esineb lähisuhetes tihti. Ka ma ise, olles enda meelest veel maru tark ja kogenud kommunikatsiooniguru, langesin sellesse lõksu.