Ta meenutab, et kaalule mõjus nähtavasti kõige halvemini meediasse tööle minek. Raadiotöö tempo kurnas teda sedavõrd, et trenni ei olnud enam jaksu minna. Järgmistel aastatel tegi ta ka mitu teledebüüti ja varasem aktiivne elustiil jäi üha enam tagaplaanile. “Kuna olen alati olnud teistest suurem, ei pannud ma hiilivat kaalutõusu tähele. Arvan tegelikult siiani, et mees peabki pisut suur olema, mitte kiitsakas ega õbluke.”

Kui aga kehakaal oli 118 kilo­grammini kerkinud, võttis ta end lõpuks käsile. Võimaluse selleks andis elu ise – lõpuks ometi saabus periood, kus oli rohkem vaba aega. Robert alustas ettevaatlikult, sõitis esialgu velotrenažööril ning tegi kiirkõndi kerge kaldenurgaga jooksulindil. “Kohe ma jõuharjutuste kallale ei asunud, kuna teadsin, et mul on pigem aeroobset trenni vaja. Varsti jäi trenni­harjumus mulle külge, käisin isegi kuus korda nädalas jõusaalis. See ei olnud tugev treening, võtsin asja pigem meelelahutuslikult.”

Robert leidis treenimiseks eri variante – kui spordisaali polnud aega minna, mängis hiljem sõpradega disc-golf’i või läks rabamatkale. “Noorena mängisin ma korvpalli ja tantsisin palju, nii rahva- kui ka võistlustantsu. Ma ei ole aga kunagi tervisespordi mees olnud ega ürgset looduses liikumise tungi tundnud. Paar aastat tagasi hakkas see kõik aga mulle meeldima.”