“Oma põhiolemuselt olen alati olnud hetkes elaja,” ütleb Grete Lõbu (42). Selline kaasasündinud anne kulub ära igal ajal, aga eriti eriolukorras, mis nõuab temaltki loomingulisemat lähenemist.

Nii läheb Grete nappidel vabadel hetkedel rappa. Viimati kohtas ta seal rästikut, see väike asi mõistagi liiga suurt rõõmu ei teinud. Või siis vaatab reedeti ETV pealt krimisarja krapsakast proua Verast. Mis muidugi lõppes nüüd ära. “Mitte et ta mulle väga meeldinudki oleks... Aga ma olin temaga harjunud.”

Või mängib golfi. “Selles olen ma nii talumatult vilets, et see on ebareaalne,” ütleb ta. Aga sellest pikemalt juba hiljem.

Eriti heal päeval teeb Grete koeraga pika õuetiiru, küpsetab tööle kaasa virna kaneelisaiu, mis saavad seal otsa kiiremini kui Majasoku aknalaual, ning intervjueerib äsja ametist tagasi kutsutud IT-ministrit Kaimar Karu. Tema viimatisi suuri saavutusi oli aga koonuse pinnalaotus. Peaaegu ideaalne kusjuures.

Grete möönab, et viimase kahe kuu jooksul on tal aeg-ajalt vägisi tekkinud tunne, et elu läheb mööda ja midagi nagu ei juhtugi. Servapidi on tal sunnitud paigal­oleku üle aga hea meel ka. Just laste pärast. “Kui muidu on meil kõigil kogu aeg nii kiire, siis nüüd saan ma nendega hoopis teistmoodi tuttavaks.”