Aasta tagasi pani Natali oma ­Instagrami-lehele imearmsa pildi. Magavad inglid. Mustvalgel fotol on tema tütred, Viktoria ja Kristin, kes lamavad teineteise kaisus, vanema õe käsi hellalt üle sõsara. Ning Natali tippis pildi alla: “Väsimus on nii suur, et see lööks kõik näidud ja mõõdikud punaseks. Kui ööpäevas olevaid une­tunde kokku lugeda, oleks ühe käe sõrmedest küll – see on see, mida võtavad kaheaastane ja kahenädalane, kui olla iga päev 100% nendega.

Gruusias, kus Natali sündis, on pere suur ja tihedalt koos nagu viinamarjakobar. Onu- ja tädi­lapsed on nagu õed-vennad, naabridki justkui su veresugulased. Kui sünnib laps, pole puudust neist, kes teda hoiaks. Vastupidi: noored vanemad peavad kannatust varuma, sest kogu suguvõsa annab neile lahkelt kasvatusalast nõu.

Eestiski elas varem mitu põlvkonda koos või vähemalt kõrvuti. Nüüd on see pigem haruldane – ning noorperel raskem koorem kanda. “Sellest võiks rohkem rääkida,” leiab Natali. “Aga räägitakse hoopis selles võtmes, et lapse heaolu sõltub sellest, kui palju lapsevanem aktiivselt panustab. Mida rohkem sa rapsid, seda parem tal justkui on – mis siis, et õhtuks on su tass nii tühi, et sealt ei saa kellelegi midagi anda.” 

Surve, mida ühiskond praegu noorele perele paneb, on suur. “Tänapäeval peavad ema-isa kahekesi kõigega hakkama saama: raha teenima, lapsi kasvatama ja arendama, karjääris edasi liikuma, elama tervislikult, käima trennis ja nägema head välja, tegelema oma suhte ja sõpradega... Aga keegi ei postita Instagrami seda pilti, kus ta on köögipõrandal kägaras maas, sest ei jaksa enam.”

...