Reedel pärast lõunat helistatakse ja palutakse kohe MRT-­uuringule tulla. Teekond on pikk ja raske. Mulle pakutakse ratastooli, aga istuda ma ei saa, liigun kahe inimese toel.

Uuringu õnnestumiseks pean kakskümmend minutit liikumatult selili valges tunnelis lamama. Tean, et sellest saab raske katsumus. Küsin valuvaigistavat süsti, aga kahjuks ei ole neil võimalik seda teha. Sulen silmad ja sisendan endale, et pean lihtsalt vastu pidama. Ma pean ju lõpuks teada saama, mis mul viga on. Masin teeb erineva hääle ja tugevusega müra. Kerge mul ei ole, aga õnneks on peas kõrvaklapid ja nendest kostev muusika aitab palju kaasa. SOS-nuppu ma ei vajuta, kuigi soov on suur. Varsti tõmmatakse mind välja, ent sellega asi ei piirdu. Tuleb teha lisauuring. Mulle süstitakse kontrastainet, kulub veel kaksteist minutit.

Pärast uuringut küsib õde: “Kus te varem olite?” Kus ma olin?! EMOs kästi perearsti juurde minna. Perearst EMOsse. Perearsti vastuvõtul käisin kaks korda, EMOs neli. Saan aru, et midagi on väga valesti. Mind saadetakse neurokirurgia­osakonda. Teel sinna heliseb telefon – mulle juba tuttav neuroloog palub mul koridoris oodata...