Dementsus on lai mõiste ja tähendab vaimsete võimete süvenevat vähenemist. Neid seisundeid võib jagada kolme suurde rühma. Esimene ja sagedasim on dementsus Alzheimeri tõve tagajärjel, mida põhjustavad suured orgaanilised (ehituslikud) muutused ajus. Kirjanduse andmeil on umbkaudu 55–70% kõikidest dementsuse juhtudest tingitud Alzheimeri tõvest ja sellesse haigestumine suureneb seoses rahvastiku vananemisega.

Teise rühma puhul on tegu vaskulaarse dementsusega, mida tekitavad ajuverevarustuse häired. Kolmandasse rühma kuuluvad muud dementsuse juhtumid, mida võivad põhjustada näiteks endokriinsed haigused, kroonilised infektsioonid, alkoholism, mõne vitamiini puudus, Parkinsoni
tõbi jpm.

Lihtsamalt öeldes kutsuvad dementsuse sümptomeid esile erisugustel põhjustel kahjustunud ajurakud.

Dementsust tuleb eristada vanusega seotud mälu halvenemisest, see ei ole vananemise normaalne osa. Eakate puhul on mõningane mälunõrkus sage nähtus, kuid sellisel juhul ei esine teisi kognitiivseid häireid. Normaalse vananemise korral võib inimene unustada nimesid ja numbreid või selle, kuhu ta on pannud mõne eseme, kuid ta suudab leida lahenduse kitsikusest pääsemiseks. Normaalse vananemisega ei nõrgene mälu nii palju, et see segaks hakkama­saamist igapäevastes toimingutes.

Dementne inimene unustab rohkem ja tal on probleeme lahenduste leidmise, asjade läbi­mõtlemise ja planeerimisega, sageli läheb dementse inimese käitumine vastuollu üldiste käitumisnormidega ning see kõik hakkab segama igapäevast toimetulekut.