Humoorikalt abielus raske haigusega

Ain Lee (50) kooselu multiskleroosiga – mille kirjeldused tema mahlakas kõnepruugis on ilmselgelt lõbusamad kui olukord ise – algas 7 aastat tagasi. Ta juhtis oma reklaamibürood, ehitas maja, ja märkas hämmeldusega, et jalad kaovad alt.

Kooliajal oli reklaami- ja action-mees Ain vaimukas sädehing ja pai paharet, kelle kujund­lik mõtlemine ja väljendumine muutis nõukogudeaegsed piirangud pehmelt öeldes õhuliseks. Nüüd veedab endiselt särava mõistusega mees enamiku päevadest Pärnu lähedal Paikusel oma voodis. Tema elukaaslaseks on 7 aastat olnud sclerosis multiplex, hulgiskleroos ehk multiskleroos. Aga tema ise ei ole multiskleroos, vaid mees, kes kinnitab: “Anna nähtusele või loomale nimi – ja ta on sinu oma!”

Haiguse algusest sai ta aimu maja ehitades. “Ehitasime koos poegadega. Jälgisin huvi ja hämmeldusega, milline on uuema põlvkonna töökultuur ja suhtumised. Tänan-palun igal sammul – pool aega kaob tööriista palumisele ja selle ulatamise eest tänamisele. Oskavad tööd teha küll, aga pakivad tegeliku elu mingisse nüüdisaegsesse galantsusse. Mõistsin ehitades, et uus aeg on saabunud. Mitte just päris minu...

Kui jalgade alt kadumise teemaga Pärnu arstide poole pöördusin, oli esmane diagnoos: ealised iseärasused! Mida värki! Ma olin siis 43aastane...”

Tallinnast sai ta täpsema diagnoosi koos lisadega. “Tegemist on karmilt progresseeruva, ilma remissioonideta vormiga. Mulle anti 15 aastat, kui võtan ravimeid ja olen täiskarsklane. Suitsetamine jäi, sest sellest tekkiv dopamiin mõjub aju­tegevusele hästi. Soovitatud veganlusega sain hakkama pool aastat. Pean tunnistama, et nii kohutavalt kui siis pole ma ennast eluilmaski tundnud. Nii füüsiliselt kui ka vaimselt – lõpuks näis juba muru niiteski, et tagumik närib ka muru...