Insult – võidujooks hallide ajurakkude nimel

Insult on võidujooks ajaga – mida kiiremini saab haige abi, seda suurem on tervenemise tõenäosus. Sestap ei maksa ilmselgete insuldi tunnuste korral oodata, et ehk need lähevad ise üle, vaid helistada kohe kiirabisse.

Õhtud on päevalehe toimetuses väga kiired, sest trükiaeg surub takka. Nii oli ka kuus aastat tagasi ühel septembriõhtul Eesti Päevalehe toimetuses tavaline hullumaja. Kujundaja Piret (54) kiirustas kella 22 ajal veel viimaseid lugusid külgedele sättima. Ta ei tundnud ennast hästi – pea valutas juba teist päeva väga häirivalt ning kui ta laua tagant tõusis, siis tundus, nagu kaotaks ta kohe tasakaalu.

“Mõtlesin, et lähen oksendan ja hakkab kergem. Kolleegid aga märkasid, et minuga on midagi valesti, ja kutsusid kiirabi. See tuli kiiresti, aga senikaua üritasin arvutis veel viimaseid asju lõpetada. Mind viidi haiglasse töölaua tagant,” kirjeldab Piret kunagisi sündmusi. Juba kaks tundi hiljem tehti Piretile trombolüüs (trombi lõhustav ravi –toim), sest naise diagnoos oli insult. Karm reaalsus jõudis pärale järgmisel hommikul, kui Piret ei suutnud kõndida, mõned sõrmed ei töötanud ning ta rääkis vähe ja ebaselgelt.

Jäljed jäid

“Mind päästis see, et töökaaslased kutsusid kiirabi. Ma ise ajasin ju vastu, et pole vaja, küll halb enesetunne läheb mööda. Õnneks sain kiiresti head ravi ja kohe algas ka taastusravi,” räägib Piret. Ta usub, et tõusis uuesti jalule tänu sellele, et oli noor ning tahtmine meeletult suur.

“Mul oli väga tore füsioterapeut, kellega tegime koos mitmesuguseid harjutusi. Ta lubas, et kui jaksan, siis võin ise õhtuti jätkata. Nii ma tegingi. Kui alguses kõndisin raamiga, siis pärast kolme nädalat füsioteraapiat juba kepiga. Tõsi, jäljed haigusest jäävad alatiseks – ma liigun kohmakalt, kipun kukkuma. Mul on olnud seetõttu ka paar luumurdu.”