10:00:00 Erakogu
Jaapanlaste pika eluea, positiivse ellusuhtumise ja oma tõelise kutsumuse leidmise nipid on lihtsad, ent tõhusad. Saareriigis elanud Jaapani Kultuuri Koja liikmed Raile Yoshito ja Maarja Yano räägivad, mida nemad jaapanlaste hea elu saladusteks peavad.

Maarjale tuleb jaapanlaste ellusuhtumisele mõeldes esimese asjana pähe, et nad võtavad oma rolli väga tõsiselt. “Jaapanlane ei seisa oma tööst eraldi. See, mida ta teeb, ongi tema olemus. Rolli minnakse 100% sisse ja seda esitatakse täiuslikult. Kõik ei pruugi alati teha unistuste tööd, aga kuna tiimitunnetus on väga tugev, pingutatakse eelkõige ühise suure eesmärgi nimel.”

Jaapani tööandjad panustavad pikaajalistele töötajatele, mistõttu ei sõltu palk mitte tulemustest, vaid staažist. Ettevõttes ei hoia inimesi aga raha, vaid enda väärtuslikuna tundmine. Töökoht on teine pere, kus ennast hästi tuntakse.

Koostöö tuleb jaapanlaste ellu maast madalast. Nende haridus­süsteem soosib koostegemist ja üksteisega arvestamist, mitte konkurentsi. Täiskasvanueas täidetakse ettenähtud rolli ja vaid isiklikule ambitsioonile keskendujaid on vähe. Valdkondades, kus on oluline millegi ise tegemine, nagu käsitöö, kunst, kokandus jne, peetakse meist­riks alles 60. eluaastates inimest. Enne seda ei olda ühiskonna silmis vilumust saavutanud, kuigi sihikindlalt selle poole püüeldakse.

Raile selgitab: “Ettevõtetes suhtutakse 40aastastesse kui parimas eas suurimatesse töötegijatesse, aga mitte veel kui kõige olulisematesse. Neile antakse palju teha ja sageli ka kesktaseme juhi positsioon. Mõte on pidevas õppimises ja seda mitte tulemuse, vaid motiveeriva protsessi eesmärgil. Selle käigus õpib inimene nii enda kui ka töö kohta ja panustab veelgi enam ettevõttesse. 60aastased on aga tõelised bossid, kes juhtide arvamuste põhjal otsuseid langetavad.”