“Ükskord unustasin koju minnes ära, et tulin hommikul autoga tööle. Oli väga kole ilm ja ma olin tööpäevast läbiväsinud. Tulin bussiga koju, teel käisin veel toidupoes ja tirisin ka arvutit kaasas. Kui siis läbi jäise vastutuule lõpuks suurte kottidega koju jõudsin, meenus mulle, et olin ju tegelikult autoga tööle sõitnud…” räägib Mari Öö. “Või siis iga­päevaste pisiasjade unustamine – teed arvutis uue vahelehe lahti ega mäleta, milleks. Helistad kuhugi ega tea enam, kellele ja miks. Halvemal juhul lausa ehmud, kui keegi vastab, sest oled unustanud, et hoiad telefoni kõrva ääres. Eriti tuleb selliseid asju ette perioodidel, kus ongi väga kiire ja kohustusi palju.”

Vabalt võib ka juhtuda, et mõni asi meenub alles mitu kuud hiljem. Näiteks unustas Mari Öö nõnda ühe arstivisiidi. “See sai kuskile kirja küll, aga muud asjad tulid peale ja nii ununeski. Mitu kuud hiljem tuli meelde,” sõnab ta. “Unustamine näib aja jooksul süvenevat – mine võta kinni, kas asi on vanuses või lihtsalt selles, et mul ongi palju kiirem elu kui näiteks viis aastat tagasi. Kindlasti on põhjuseks ka info üleküllus, kusjuures just sellise info küllus, mida üldse vaja ei ole. See aga kurnab. Ka pidevad katkestused ja ühelt tegevuselt teisele hüppamine takistavad keskendumist.”