Kuidas ma mõtlen õnnehetkedest

Ma tean, et õnn on värvilaik – see rida on pärit unustatud laulusalmist ja see on üks võimalikke arusaamu õnnest. Värvilaigu kujund kinnitab ka vaadet õnnele kui hetkele.

Jah, täpselt see: eilne roosakas viirg taevas tumerohelise merepeegli kohal; kaunitarist punarind, kes maandus korraks me aknaalusele hekile, kui oma hommikukohvi jõin; tore uudis, mis jõnksti südamest läbi käis ja tekitas igatsuse korraga nutta ja naerda – lihtsad liigutavad hetked. Mina ei ole nõus mõtlema, et elu on üks hädaorg, ära surema pead kord. Kuigi vastab tõele, et vahel ongi hädasid terve orutäis ja et surm – ükskõik kuidas me sellest ka ei mõtleks – on elu loomulik osa, sest eksisteerib vääramatu seadus: igaüks, kes sünnib, kord ka sureb. Ent ikka on lootus, mis võiks ju samuti vääramatu olla: et nende kahe vahele jääb piisavalt hetki, mis lubavad elust mõelda kui väärtuslikust kingitusest, mida ei tohiks niisama raisku lasta, nagu muudki hinnalist elu ja inimese juurde kuuluvat: ei metsa ega põldu, ei annet ega unistust, ei tähtsat puudutust ega hetke.

Loodetavasti on aina vähem neid, kes pika teekonna lõpul ohivad viisil, et ei tea kohe, kuhu see elu niimoodi kadus, läks nagu uni teine… Ainult õige vähe ja sõbra­likult hammast teritades võiks ju küsida, et kus sa siis olid, kui elu mööda läks. Ehk oleks ikkagi võinud kohal olla oma ainukeses elus… Paratamatult meenutab see mulle kunagist külm­kapimagnetit, mis praeguseks küll kaotsi läinud. Selle punasel läikival pinnal ilutses kalligraafiline must kiri: elu on see, mis toimub siis, kui sina oled parajasti ametis millegi muuga… Parem, kui nii ei juhtuks – kas pole?